30.05.26

Päris pikk kirjutamise vahe on sisse jäänud, aga räägiks siis nüüd, kuidas mul läinud on.

Nagu te aru saate, siis olen ma siin tegelenud palju oma kodulehe ja sotsiaalmeediaga. Sellega on omajagu tööd olnud ja eks seda tuleb ka edaspidi.

Nüüd siis räägiks, mis muutunud on.

Tööalaselt on minuga uuesti ühendust võtnud vanad kliendid. Mõtlesin tükk aega, kas see on märk, et peaksin hakkama jälle selle tööga tegelema.

Võhma ja julgust nagu pole, aga samas – kui ma ei proovi, siis ma ei saagi teada.

Nii ma siis võtsin need tööotsad vastu ja nüüd valmistan end vaimselt ette.

Muidugi olen hakanud ka füüsiliselt rohkem liikuma ja toimetama, et oma piire tundma õppida ning valmis olla selleks, mis ees ootab.

Mõned kliendid on õnneks sellised, kelle jaoks ei ole probleem, kui ma teen midagi veidi aeglasemalt. Pigem annavad nad mulle aega rahulikult tagasi tööellu naasta.

Olen siin ka ühe oma vennaga palju rääkinud ja arutanud, kuidas vältida seda, et ma jälle üle töötaksin.

Lihtsalt pean endale mingid piirid paika panema. Näiteks otsustama, kui palju ma tahan teenida, ja kui see piir on täis, siis sellega tööpäev ka lõpeb.

Abiliste leidmine on aga nagu nõela otsimine heinakuhjast. Kusagil need head töötajad ju ometi on, aga kus täpselt, seda ma ei tea.

Praegu on mul ka puhver nullis, et kedagi tööle võtta ja uusi tööotsi aktiivselt otsida või vastu võtta.

Tegelikult ma tean, et olen selleks kõigeks suuteline, aga hirm on see, mis pidurdab.

Oleks siis võimalik oma mõttelaadi kuidagi muuta nii, et võtaks rahulikumalt. Aga ei – minul, staarülemõtlejal, on alati vaja kõik läbi mõelda ja siis veel ootused ka kõrgeks ajada.

Ja pärast on pettumus päris valus, kui asjad ei lähe nii, nagu lootsin.

Kuidas küll need tujud võivad nii kiiresti muutuda?

Alles ma nautisin õues linnulaulu ja lillede lõhna. Alles ma jaksasin niita muru ning nautida seda.

Ja nüüd on selline tunne, et kaoks siit kuskile väga kaugele ära.

Otseselt ei juhtunud midagi, aga tuju on järsku nii kehv.

Mulle piisab vahel ainult sellest, kui keegi räägib minuga natuke närvilisemal toonil, ja juba on minu tuju rikutud.

Ma ei saa siis aru, mida ma valesti tegin, et mulle nii vastatakse.

Eks siin mängib jälle suurt rolli see, kui vastuvõtlik inimene parajasti on.

Minuga on praegu aga nii, et kui teisel inimesel on halb tuju või mingi meeleolumuutus, siis mõjutab see kohe ka mind.

Ma saan aru, et ma ei ole enam laps, kellega peab väga hellalt ümber käima, aga praegu just nii see ongi.

Teine pool võib-olla ei saa arugi, et midagi oleks valesti teinud. Ja võib-olla ei teinudki.

Mina olen see, kes hakkab oma peas igasuguseid mõtteid tootma.

Mõnel hetkel tunnen, et annan endast kõik, mis mul anda on, aga ikka ei piisa.

Ma vean ennast välja, et tuju paremaks läheks ja et hakkaksin jälle rohkem seltskonnas olema, aga vahel tundub, et sellestki ei piisa.

Ma ei teagi täpselt, mida ma siin praegu üritan kirja panna.

Aga eks kõik need, kes vaevlevad selle nõmeda depressiooni ja ärevushäire käes, saavad aru, et ühel hetkel võib kõik olla täiesti korras ja järgmisel hetkel tõmmatakse nagu vaip jalge alt ära.

Sa oled oma emotsioonidega pikali maas.

Need emotsioonid ja tunded on nagu rasked kivid, mis ripuvad sinu küljes.

Ja proovi siis püsti tõusta, kui sul on juba niigi lisakoorem peal.

Olgu, ma proovin nüüd natuke rahuneda ja päeva lõpus oma mõtted kokku võtta.

Päeva lõpetasin sellega, et puhastasin suure koguse rabarberit, tükeldasin selle ära ja panin valmis, et homme siirupit teha.

Loodan, et te kõik olete hoitud ja armastatud. 🤍