28.04.26

On uus päev.

Võtsin tänase päeva eesmärgiga end korralikult välja puhata ja alles siis hakata asjadega tegelema.

Viisin ühe paki posti ja käisin venna juures.

Sealt tagasi tulles olin ma aga nii kurb.

Mul on tunne, et mind ja minu panust ei hinnata piisavalt.

Ma tean, et vend on mind projekti juures abistamise eest tänanud ja väärtustanud, aga nüüd, kui see viimane show läheneb ja ma näen, et kõik ei lähe päris nii, nagu loodeti, tekib mul endal tohutu süütunne.

Ma küsin endalt:

“Kuidas ma oleks saanud veel rohkem aidata?”
“Miks mu tervis ei lubanud mul kogu aeg olemas olla?”
“Miks ma varem rohkem tähelepanu ei pööranud või rohkem ideid välja ei pakkunud?”

Ma tunnen end nii saamatuna.

Samas ma tean, et tegelikult peaksin olema õnnelik, et sain nii suure projekti juures kaasa lüüa ja aidata.

Ma võiksin endale hoopis pai teha.

Aga selle asemel kurjustan ma iseendaga ja tunnen end halvasti.

Vahel tekib tunne:

“Kurat inimesed, kas teil on tõesti raske lihtsalt ühte postitust jagada?”

Äkki keegi tahaks tulla, aga ta lihtsalt ei näe seda infot.

Ja nüüd ma jälle halan siin.

Hommikul oli ju nii hea tunne, et täna tuleb hea päev.

Aga miks ma ei suuda siis vastu võtta neid negatiivseid tundeid, mis päeva jooksul tekivad?

See “terve Kaja” ilmselt mõtleks: “Ah, suva, mis keegi ütleb või teeb.”

Aga see Kaja, kes siin kirjutab… tema on nii katki, pettunud, kurb ja samas ikka veel lootusrikas.

Jagasin veel eraldi oma inimestele ka: “Palun jagage seda üritust.”

Istusin siis Instagramis ja scrollisin nagu tavaliselt.

Nägin, kuidas Jane Merela jagas pilti oma kehast ja mõtlesin, et olen isegi sellele juba ammu mõelnud.

Et jagaks siis ka.

Süda muidugi tagus kohe, et äkki kellelegi ei meeldi või äkki mõeldakse midagi halba.

Aga siis mõtlesin: “Ah, savi.”

Kurat… see, kuidas emotsioonid muutuvad, on täiesti uskumatu.

Muidugi on nüüd ka rahusti sees, nii et ehk sellepärast on natuke kergem olla.

Lugesin ka mingit postitust sellest, kuidas stress põhjustab kõõma, juuste väljalangemist ja pidurdab juuste kasvu.

Mida kõike see stress ja depressioon meilt tegelikult ära ei võta…

Kas midagi üldse jääb alles ka?

Käisin täna linnas flaiereid jagamas ja sain enda arvates üllatavalt hästi hakkama.

Kõige suurem hirm oli see, et inimesed reageerivad halvasti või hakkavad isegi midagi halvasti ütlema.

Aga tegelikult olid inimesed hoopis sõbralikud.

Loodan väga, et sellest kõigest ka päriselt kasu on.

Ega lootusi liiga kõrgeks ajada ei saa, aga ehk võiks selle kõige peale vähemalt 250 inimest kohale tulla.

Vahel mõtlen küll, et Tallinnas on nii palju inimesi… kas tõesti on kõigil juba plaanid tehtud?

Kas tõesti ei saa võtta paari tundi lihtsalt selleks, et tulla ja naerda?

Sest lõpuks ei pea inimene seal ju midagi muud tegema kui lihtsalt korraks elu nautima.

Nüüd tuli veel teema elukaaslasega.

Tema tavaliselt viskab nalja kõige üle ja leiab igast lausest midagi, mille üle nalja teha.

Täna proovisin meelega rääkida nii, et ta saaks millestki kinni võtta ja nalja visata.

Aga mida tema tegi?

Ta nagu vaevu kuulas mind üldse.

Ja see tegi mind kuidagi nii kurvaks.

Vahel tahaks lihtsalt tunda, et keegi päriselt kuulab sind.

Mitte ainult ei kuule… vaid kuulab.