27.08.26

Nii pikk vahe jäi jälle sisse.

Ma siis vahepeal pidasin sünnipäeva ära. Ütleme nii, et see päev algas meeletu pinge ja peavaluga. Õnneks sai sünnipäev ilusti peetud.

Siis käisin veel oma vennaga Tartus püstijalakomöödiat vaatamas. Pikk sõit oli, aga sain hakkama.

Vahepeal võtsin vastu ka otsuse, et ma ei käi enam tööl, sest emotsionaalselt võttis see mind nii läbi. Ma olen siiani püüdnud alati kõigi inimeste suhtes mõistev olla, aga nüüd viis ühe kliendiga suhtlemine mind emotsionaalselt täiesti läbi.

Igatahes, kui selle kliendiga koostöö lõpetasin, hakkas mul veidi kergem. Kadus ära see pidev ebamugavus ja hirm, et teen midagi valesti või midagi jääb märkamata.

Lisaks käisin just nädalavahetusel matustel ja no see on jälle üks neist asjadest, mis paneb väga palju mõtlema.

Mis mõtted mul siis tekkisid?

Kas ma mõtlen ennast ise haigeks? Kas ma tegelikult olen üldse haige? Võib-olla peaksin mõtlema rohkem tervenemise peale, mitte lihtsalt sellele, kuidas kuidagi päevast päeva edasi elada.

Tegelikult hakkab ju suurem osa elust vaikselt paika loksuma ja nüüd peaks olema kergem. Samas tulevad justkui uued olukorrad ja mälestused minu lapsepõlvest, mis teevad kuidagi haiget. Ma pean neid hakkama enda jaoks läbi mõtlema ja proovima sellest kõigest kaasa võtta mingi õppetunni.

Siin on muidugi väga lihtne seda kõike kirjutada. Tegelikult läheb mul vahel ühe unenäo või mälestuse järel nädalaid, enne kui saan jälle rahulikult magada ja suudan leppida sellega, et see kõik on olnud ning ma ei saa minevikku enam muuta.

Lisaks sellele kõigele näen internetis, kuidas noored inimesed surevad, ja paratamatult tekib mõte – miks nii?

Vahel võib selle taga olla peidetud depressioon, abi küsimata jätmine või see, et inimene ei jõua õigel ajal ravini. Meie, kes me oleme sellega kokku puutunud, saame aru, et abi palumine ei ole sugugi lihtne.

Juba ainuüksi endale tunnistamine: „Ma vajan kõrvalist abi.“ võib olla väga-väga raske.

Aga võib-olla just sellest lausest algabki tervenemine.