26.06.26

Tere, kaaskannatajad!

Kuidas mul siis läheb?

Terve öö peale suutsin magada ainult 5 tundi ja 40 minutit. Hommikul, kohe pärast esimest söögikorda, hakkas kõht nii valutama, et jooksin WC vahet.

Ma pidin tööle minema ja olin nii stressis, et kuidas ma sellises seisus hakkama saan – nii väsinud, ärritunud ja kõhuvaluga.

Suutsin juba kirjutada, et ma täna inimeste juurde ei lähe, aga lõpuks otsustasin siiski, et ei… teen selle päeva ära.

Ütleme nii, et suhteliselt raske oli.

Ma soovin ju raha teenida, aga sellises seisus on seda väga raske teha. Õnneks ma pärast hommikusööki enam midagi ei söönud ja selles mõttes oli kõik korras.

Aga vot see keha...

Füüsist ei olnud üldse. Väga raske oli aktiivne olla ja oma tööd teha, kui jaksu lihtsalt ei ole.

Enda arvates venisin ma nagu tatt oma tegemistega, aga tegelikult püsisin ilusti graafikus. Tegingi rahulikus tempos ja mõtlesin lihtsalt, et teeme selle päeva kuidagi ära.

Jõudsin umbes kella viieks koju tagasi ja see väsimus lihtsalt murdis mu maha. Jäin magama ja magasin kella seitsmeni.

Ma teadsin küll, et kui sellisel ajal magan, siis õhtul ei jää normaalsel ajal magama, aga tundub, et keha tegi selle otsuse minu eest ära. Unevõlaga kaugele ei sõua.

Ja no proovin mis ma proovin, aga ma ei suuda kuidagi oma unenägusid unustada.

Need lihtsalt pressivad nii hullult peale.

Kindlasti huvitab teid, mida ma siis unes nägin.

Esimene unenägu oli selline, et minu juurest viidi lapsed ära, sest väidetavalt pidin ma neile ohtlik olema.

Ja no nagu unes ikka – kui proovid karjuda või joosta, siis häält ei tule ja edasi ei liigu.

Päeval ma sellistele asjadele tegelikult ei mõtle, aga eks alateadvus teeb jälle oma tööd.

Siis nägin unes, et pidasin mingit pidu. Ma ei saanudki aru, kas see oli minu sünnipäev või midagi muud. Rahvas hakkas kogunema, aga mul olid kõik ettevalmistused veel tegemata.

See tekitas nii meeletu stressi, et kui üles ärkasin, olin higiga kaetud. Voodi, tekk ja padi olid täiesti niisked.

Proovisin rahuneda, aga see sunniviisiline maha rahunemine on ikka julm.

Lihtsalt on selline tunne, nagu paanikahoog oleks peal, ja hingata on nii raske.

Kolmandat unenägu ma praegu enam ei mäletagi.

Õhtul tegin teemantpilti poole ööni ja jäin siis umbes kella kahe paiku magama.

Järjekordselt olin juba kella nelja paiku üleval, sest nägin jälle halba unenägu.

Seekord nägin unes, et mind visati koos lastega kuskilt välja.

Ma olin nii traumeeritud. Mind lükati, mulle ei antud minu ega laste asju kaasa ja jälle... kui proovid unes karjuda, siis häält lihtsalt ei tule.

Panin endale rahuliku muusika mängima, et ennast rahustada, aga sellega läks aega.

Ma ei vaadanud kella, kui kaua üleval olin, aga kindlasti vähemalt pool tundi.

Seejärel ärkasin jälle umbes kella viie paiku järgmise unenäo peale, mis oli seotud laste lasteaiaga.

Ja nüüd ärkasin lõpuks kell üheksa.

Ma loodan südamest, et teie unenäod on ilusad ja teie ei pea öösiti võitlema oma deemonitega.