21.06–24.06.26

21.06.26

Käisin mere ääres!

Väike mõtterännak.

Saatsin lapsed ära ja minus tekkis selline paanika- või ärevusepuhang. Ma päris täpselt ei saanud ise ka aru, mis toimub. Võtsin rahusti sisse ja jäin siis magama.

Ärkan üles selle peale, et nagu oleksin kuulnud, kuidas elukaaslane midagi ütles, kuigi tegelikult ta seda ei teinud. Olen voodis ja tunnen, et miski on puudu, aga mis see miski on, ei saanud ma kohe arugi.

Millegipärast oli mul meeletu tõmme minna mere äärde ja no siin ma siis nüüd olen. Jalutan vees ja mõtlen, et kui imeline see meri ikka on. Need helid, mis lainetest tulevad, mõjuvad kuidagi nii väga rahustavalt.

Tahaks kuidagi teile seda tunnet edasi anda. Nii ma siin istun, kuulan mere kohinat, tuule puhumist ja tunnetan õrna jahedust oma kehal.

Aga kui minu käest nüüd küsida, kas see kuidagi toob selguse minu mõtetesse, siis ma ei teagi. Siin olles ma lihtsalt naudin.

Mõtlen, et kui meri suudaks rääkida, siis mida ta mulle ütleks. Tema on ju ka vahel tormine ja vahel vaikne. See samastub kuidagi nii väga minu olekuga.

Ma natuke jälgin veel siin oma mõtetega merd ja siis lähen koju tagasi.

Teile tahan lihtsalt öelda, et vahel tuleb teha selliseid spontaanseid väljasõite või käike, et aru saada, mida see hetk meile öelda tahab.

Mulle praegu tundub, et meri soovib mulle öelda:

„Kuula ja naudi seda hetkelist rahu.“

24.06.26

Nüüd on mõned päevad möödunud sellest mere ääres käimisest. Eile sain sõbrannadega üle pika aja kokku ja tähistasime jaaniõhtut. See oli päris tore ja jälle pean tunnistama, et algul oli meeletu hirm sees, aga see kõik oli ilmaasjata.

Ma päris täpselt ei teagi, mida ma kartsin või mis hirm mul oli, aga reaalsus on see, et see oli olemas. Ebamugavus üldse kodust väljas käia on kuidagi nii peal, aga tegelikult, kui juba välja lähen, siis peab ikka tõdema, et asjata oli see hirm.

Täna näiteks tegin siin teemantpilti ja mõtlesin, et tahaks kuidagi head teha inimestele. Ma ei tea, mis värk mul selle hea tegemisega on. Ma kuidagi tunnen, et võib-olla olen siis kasulik kellelegi. Mitte et ma siin kodus oma perele kasulik ei oleks, aga hinges on ikka soov kellelegi head teha.

Siinkohal pean endale vahepeal meelde tuletama, et ma ei tohi iseennast unustada.

Peaks minema ostma paar ravimit, mis mulle välja kirjutati ja mida siin kohalikus apteegis ei olnud. Selle pärast linna minna on nagu naljakas, aga samas tunnen, et kuna ma pole ühte ravimit juba peaaegu nädala tarvitanud, annab see kehale tunda ja tuletab meelde, et seda ravimit tuleb ikka regulaarselt võtta.

Siis kirjutas sõbranna, et tal on nii palju toitu, et tuleksin ja võtaksin endale ka midagi. Sain siis hunniku banaane ja muud toidukraami. Toit on tänapäeval juba nii kallis, et kui ikka tasuta pakutakse, siis tuleb võtta. Väga paljusid asju saab ju sügavkülma panna, nii et ma siis paningi.

Räägin natuke veel oma tunnetest.

Ma tundsin siin vahepeal, et see blogi teema ei lähe üldse kellelegi korda, sest tagasisidet nagu ei saa. Tundsin end nii kasutuna ja päris halb oli olla. Mõtlesin, et miks ma seda üldse teen ja kelle jaoks.

Mis siis juhtus?

Mulle tuli üks motiveeriv kiri.

See kiri pani mind natuke teisiti mõtlema. Tegelikult on selles seisus inimesel väga raske end avada ja veel raskem mulle kirjutada. Kuigi ma ikka julgustan teid, et võite mulle kirjutada.

Vahel on nii, et kui kirjutad või räägid, hakkab natuke kergem.

Usu mind, need kirjad ei lähe mitte kuskile edasi ja sa saad sellega teha nii mulle kui ka iseendale head. Saame omavahel mõtteid vahetada ja ma loodan, et minu blogi motiveerib natukenegi inimesi oma hirmudele vastu astuma.

Ma tean, et iga samm, mis te teete, on raske, aga samas on need sammud vajalikud ja võivad lõpuks palju head tuua.

Olge nunnud ja loodan, et teil olid imelised jaanid. 🤍