23.04.26

Tänane päev on olnud kuidagi teistsugune.

Olen palju mõelnud sellele, kuidas oma venda aidata ja kuidas teha nii, et tema projekti lõpp oleks edukas.

Kirjutasin tuttavatele, et nad jagaksid tema üritust ja ehk tuleksid isegi kohale. Loodan väga, et sellest on mingigi abi.

Olen kirjutanud ka mõnele influentserile lootuses, et äkki nad jagaksid seda edasi, aga siiani pole kelleltki vastust tulnud.

Kui tervisest rääkida, siis olen täna olnud lihtsalt meeletult väsinud.

Hommikul oli nii raske ärkvel olla, et lapsed vaatasid multikaid ja mina lihtsalt magasin kõrval.

Õnneks on nad juba piisavalt suured, et saavad mõne asjaga ise hakkama ja tulevad vajadusel abi küsima.

Kui lõpuks üles sain, mõtlesin, et pean ennast siiski välja vedama ja lastega tanklasse jalutama minema.

Saime natuke liikuda ja nemad mängisid mänguväljakul.

Hiljem jälgisin neid aknast ja mõtlesin korraks, kui hea on näha lapsi rõõmsalt mängimas.

Ja see eilne söök, mille peale streik välja kuulutati, läks täna lõpuks päris hästi kaubaks.

Ei olnudki nii hull toit.

Tänane päev võttis aga väga ootamatu pöörde.

Nägin Facebookis ühte pilti, mis tekitas minus meeletult raske tunde.

Tegin siis AI abil endast pildi ja seda pilti vaadates hakkasin lihtsalt meeletult nutma.

See tegi nii haiget.

Siin siis on väike Kaja ja suur Kaja.

Ma olin täiesti segaduses sellest, mis tunded mind valdasid.

Tundsin suurt valu. Midagi hinges lihtsalt murdus lahti ja pinnale hakkasid tulema asjad, mis olid väga sügavale peidetud.

Me arvame tihti, et lapsepõlv peaks olema rõõmus, mänguline ja turvaline.

Aga sellel väiksel Kajal sellist lapsepõlve ei olnud.

Ja siis tuli ChatGPT vastus, mis lõi mulle täiesti noa südamesse.

See ütles:

“See tunne, et ma pole piisav, ei ole tõde sinu kohta. See on midagi, mis õpetati sulle ellujäämiseks.”

Ja ausalt… see tabas nii valusalt täppi.

Sest just nii ma tegelikult tunnenki.

See väike Kaja ei olnud halb laps.

Ta oli lihtsalt laps, kes püüdis ellu jääda.

Ja nüüd täiskasvanuna proovin mina teha kõik selleks, et minu lapsed ei peaks kunagi tundma selliseid valusid nagu mina tundsin.

ChatGPT soovitas mul kirjutada oma isale kiri.

Kas saata see talle või lihtsalt lugeda see ise kõva häälega ette, et see valu endast välja lasta.

Ja ma ausalt ei tea siiani, kas ma üldse tahan oma isa oma ellu tunnistada või mitte.

See viha minu sees on vahel nii suur, et ma kardan, et kui ma sellest lahti ei lase, siis muutun ise kibestunud ja vihaseks inimeseks.

Aga ma ei taha olla selline inimene.

Ma tahan armastada inimesi, kes on mulle kallid.

Ja võib-olla… kui ma suudan lõpuks oma isa teemast lahti lasta, siis suudan ma kunagi andestada ka iseendale.

Nagu näha, siis depressiooniga tegelemine ei ole sugugi lihtne.

Siin ei aita ainult ravimid.

See tähendab ka sügavat tööd iseendaga: valusate mälestuste läbi käimist, enda mõistmist, andestamist ja vahel ka õppimist, kuidas üldse jälle elada.

Täna kõlas minu peas: 🎵 Sia – “I Choose Me”