22.04.26

Täna olen siin mõelnud, kuidas ma saaksin olla kasulik oma perele.

Tegelikult olen ma selle üle pead murdnud juba väga pikalt.

Mõtlesin siin, et võiks oma asju maha müüa, aga siis tuleb kohe mõte, et kes neid asju ikka osta tahab ja kas ma tegelikult olen üldse valmis neist loobuma.

Teen praegu süüa, mõtlen oma elu üle ja hinges on jälle nii valus tunne.

Ma hakkasin mingi aeg haiglas tegema teemantpilte. Tegin neid suure hoole ja armastusega ning panin igasse teemanti oma valu ja armastuse sisse.

Olen väga palju pilte ära andnud, aga nüüd seisab terve hunnik neid lihtsalt kapi otsas ja mõtlen, mida ma nendega teen.

Üks variant oleks need maha müüa, aga kui ma sellest lähedastega räägin, siis tekib pigem tunne, et kui keegi neid ei ostaks, teeks see mulle veel rohkem haiget.

Teen praegu süüa ja enne seda oli lihtsalt meeletu kurbus ja peavalu sellest, mida lastele süüa teha.

Lapsed ju ei söö kõike, aga tahaks pakkuda neile toitu, mis oleks ka tervislik.

Vaatasin siis külmkappi, kus oli kana, ja mõtlesin, mida selle kõrvale teha.

Lõpuks valmis hoopis köögiviljakaste, ahjukana ja riis.

Eks näis siis, kas seda üldse süüakse või mitte.

Olen viimasel ajal rohkem rahustit kasutanud kui varem ja iga kord, kui seda pudelit vaatan, mõtlen, et varsti saab see otsa.

Ja siis hakkab peas keerlema küsimus — kas perearst kirjutab seda juurde või mitte.

Teiseks tõmban ma e-sigaretti ja neid kulub ka meeletult.

Peaks nagu maha jätma, aga piisab juba sellest mõttest ja kohe tekib tunne, et pean jälle loobuma millestki, mis mind rahustab.

Söögi saaga jätkuks siis muidugi see, et nagu arvata oli, tunnistati toit täielikuks “väkiks”.

Ma olen nii väsinud probleemidest ja ka sellest, et loon endale ise probleeme juurde.

Olen lähedastele rääkinud, et kirjutan siin päevikut ja vastukajad on olnud väga erinevad.

Mina tahan seda raamatut kirjutada just nii nagu see päriselt on. Milline on depressiooniga inimese elu ja mille kõigega ta iga päev võitleb.

Vahel on lihtsalt tunne, et tahaks ennast kuidagi välja lülitada.

No nii… päev pole veel lõppenud ja juba suudeti mind jälle endast välja ajada.

Vahel tekib lausa tunne, et ta pole minust tegelikult üle saanudki ja otsib lihtsalt igat võimalikku põhjust minuga ühendust võtta.

Ma nii lootsin, et pärast lahkuminekut läheb elu rahulikumaks.

Aga ei. See hullus ei näi lõppevat.