21.06.26

Tere!

Mõned päevad on jälle möödunud.

Mis ma siis teinud olen? Olen perega aega veetnud, ilusat ilma nautinud ja lõbutsenud.

Stressi tekitab muidugi kogu see eksmehe teema ja lisaks sellele olen ma kuidagi väga rahutu.

Alustasin uuesti tööl käimist ja no ütleme nii, et ega ma enam päris endine ole. Kuidagi nagu robotina teen seda tööd. Mõtted on samal ajal hajevil, aga töö saab ilusti tehtud ja saan kiita ka.

Samas ei ole mul üldse tunnet, et ma tahaks seda teha. Ma peaksin ju tegelikult armastama seda, mida ma teen, aga ma tõesti ei tea, kas see armastus tuleb üldse tagasi või mitte.

Praegusel hetkel olen ma sunnitud seda tegema ja eks ma siis teen selle ära. Ühest küljest saan aru, et kui ma ainult kodus passin, siis ei muutu ka midagi. Vahel peabki ennast välja ajama ja kasulik olema.

Selle blogiga tegelen ma praegu nii palju, aga samas ei näe ma veel selle kasulikkust. Näen küll, et paljud leiavad selle kodulehe üles, aga kas nad siis ei samastu minu teemaga või ma lihtsalt ei saagi aru.

Kas ma saaksin sinult, kes sa seda blogi loed, ühe väikese palve? Jäta mulle mõni kommentaar või kasvõi väike märk. Siis tean, et ma ei tee seda kõike niisama ja et teisel pool ekraani on päris inimesed olemas.

Lähen siis postitusega edasi.

Ma olen tegelikult õnnelik, et mul on võimalus teha tööd just siis, kui ma seda suudan ja tahan. Minu kliendid on nagu minu inimesed, kes mõistavad minu olukorda ja arvestavad sellega.

Nad ise tulid mulle pakkuma, et kui ma tunnen, et ei suuda seda teha, siis lõpetame ära. Ja kui ma tunnen ennast halvasti, siis ei pea ma tulema, sest saame alati kokku leppida, kas ja millal ma üldse koristama tulen.

Mõne inimese jaoks võib minu tekst tunduda hüplik, aga saage aru – selline ongi minu pea. Sada mõtet on korraga peas. Üks pressib peale, siis kirjutan selle ära. Seejärel tuleb hoopis teisest teemast mõte ja siis jälle eelmisest teemast. Kõik ongi segamini, aga ometigi pean mina selle peaga hakkama saama ja veel normaalselt funktsioneerima ka.

Lähen siis edasi ja räägin, mida me veel tegime.

Eile käisime näiteks elukaaslase vanemate juures ja sain seal natuke päikest võtta. Lihtsalt kuulasin ja vaatasin, kuidas mesimummud lendasid ühelt õielt teisele, ning mõtlesin, et küll oleks selline elu tore. Lendad täpselt sellele õiele, kuhu ise tahad, ja naudid kõiki neid lõhnu.

Ajasin siis ennast püsti ja läksingi lilli nuusutama ning pildistama.

Kõik lilledest tehtud pildid on täiesti minu enda tehtud. Ja kujutage ette, kui hästi nad lõhnavad.

Nii, ja nüüd siia vahele rääkides – kuna ma enam rahustit ei saa, siis mõtlen aina, kuidas ma ennast nüüd rahustan.

Jah, ma tean, et ajan ennast selle teemaga hulluks, aga nagu… MIS MA TEEN SELLE ASEMEL?

Uh, see mõte ajab jälle hulluks.

Käed hakkavad värisema ja hinges on kohe rahutu tunne.

Kuidas teie hakkama saate, kes olete olnud samas olukorras?

Niiii, nüüd räägin edasi, mida me eile veel tegime, kui olime selle logelemise lõpetanud.

Lapsed said terve päeva õues möllata ja mängida. Enne koju minekut soovis väiksem preili, et läheksime tivolisse. Alguses olin selles osas väga kahtlev, aga siis arutasime elukaaslasega, et no olgu, käime siis ära.

Sain paaril laste atraktsioonil käidud ja kuigi ma kardan kõrgust, otsustasin lõpuks, et lähen ühele atraktsioonile täiesti üksi.

Oi, kuidas ma kartsin.

Lõpuks otsustasin, et lasen end vabaks ja naudin seda, mida näen. Tegelikult oli seal kõrgel olla ja pilvi veel lähemalt näha väga lahe kogemus.

Nii et tuleb ikka oma hirmudele vastu astuda. Vahel leiab sealt isegi natuke rõõmu.

Lapsed olid väga õnnelikud ja meie ise ka.

Koju jõudes pesin lapsed puhtaks ja kuna nad olid terve päeva möllanud ning lõpuks veel tivolit nautinud, siis olid nad nii väsinud, et jäid kohe magama.

Ma ise ka – nii kui pea patja puudutas, jäin magama.

Olge hoitud, numpsid, ja kirjutan varsti jälle. 🤍