21.04.26

Tänane päev algas jälle uue sõnumiga.

Sain süüdistuse, et mina räägin lapsele, et ta ei tohi issile teatud asju rääkida. Samal ajal ei mingit vastust eilsele kirjale.

Jälle läks stressitase nullist sajani.

Käed värisesid nii hullult ja hinges oli tunne, nagu ma ei suudaks enam korralikult hingata.

Võtsin jälle rahustit.

Eile õhtul voodis mõtlesin juba sellele, et mul tekib endalgi tunne nagu oleksin sõltlane, sest pean seda peaaegu iga päev võtma.

Aga mis valikud mul siis on?

Kas minna täiesti katki või võtta rahustit, et see olukord kuidagigi üle elada?

See ravim ei võta ju probleemi ära, aga vähemalt tekitab korraks tunde, et olukord on seeditav ja ma suudan selle kuidagi üle elada.

Täna mõtlen palju sellele, et mina peaksin ju olema oma lastele eeskuju, teerajaja ja tugisammas.

Aga tegelikult näevad nad tihti lihtsalt ühte väga nõrka naist.

Eksmees on mulle mitmel korral öelnud, et lapsed ei pea nägema ega kuulma minu haigustest ning et ma panen neid niimoodi endale kaasa tundma.

Ja ma ei saa aru, miks tema öeldud asjad mulle ikka veel nii palju mõjuvad ja haiget teevad.

Ta on lihtsalt suutnud nii sügavale mu pähe ronida, et see on ausalt öeldes kohati lausa õudne.

Ma olen nii väsinud kõigest sellest.

Üritan iga päev tegeleda oma vaimse poolega, aga vahel on tunne, et olen ikka täpselt samas punktis.

Tahaks vahel jälle olla see vana Kaja.

Aga samas… see vana Kaja oli tegelikult nii katki.

Võib-olla ongi parem, et ma nüüd lõpuks päriselt enda vaimse poolega tegelen.