20.04.26

Olin õhtul saatnud laste isale sõnumi, et väiksema tüdruku intiimpiirkonna eest tuleks natuke rohkem hoolt kanda, et tal sealt ei valutaks ega punane oleks.

Kuna väiksem veel nii hästi ei oska pärast pissil käimist end puhastada, siis tuleks teda rohkem pesta, et tal ebamugav ei oleks.

Saatsin selle sõnumi täiesti heas usus, et ehk saame koos panustada lapse parema hügieeni nimel.

Ma olen ikka nii lollilt naiivne olnud.

Vastuseks sain pildi lapse mustadest aluspükstest, mis minu juurest kaasa olid läinud.

Ma olin lootnud, et tal on see salvestamise, pildistamise ja kontrollimise vajadus üle läinud, aga ei.

Lisaks sain veel sellise teksti.

Minu jaoks ei ole probleem selles, et tal on uus elukaaslane. Olen isegi mõelnud, et väga hea, kui ta leiab enda kõrvale inimese, kellega päriselt sobib.

Aga nüüd ma mõtlen, mida ma üldse sellisele sõnumile vastama peaksin.

Ma saan aru, et võiksin seda lihtsalt eirata… aga samas nagu ei taha ka.

Eile öösel läksid emotsioonid nii üle pea, et mind külastas jälle paanikahoog — ja selline, mida ma polnud ammu tundnud.

Kõik tuli korraga peale: valu, hirm, viha, teadmatus ja kartus selle ees, mis minust nüüd edasi saab.

Ma tahtsin meeletult nutta, aga keha värises nii hullult, et ma ei suutnud isegi seda teha.

Võtsin rahustit ja unerohtu lootuses, et ehk saan nüüd magama jääda, aga uni tuli alles umbes kell 4.30 hommikul.

Kui kell 8 ärkasin, olid täpselt samad värinad, hirmud ja halvad tunded tagasi.

Pidin jälle rahustit võtma, sest muidu poleks ma suutnud üldse toimida.

Hommikul helistasin suurema lapse lasteaia õpetajale ja ütlesin, et lapsel on küll nohu, aga ta tahaks väga teatrisse tulla.

Need kuradi tunded… ma ei saa neid isegi lõpuni läbi protsessida, kui pean samal ajal midagi tegema ja kellegi jaoks olemas olema.

Lõpuks käisime raamatukogus ja laenutasime paar raamatut, mida saame koos lugeda.

Omast arust ma tegelen lastega küll piisavalt, aga tunne on ikka, nagu sellest jääks väheks.

Vahepeal jäi kirjutamisse paus sisse, sest tekkis väike kriis.

Kui ma vett koristama hakkasin, siis kadus mul lihtsalt kontroll. Tunded keerasid kõik üle.

Ma lihtsalt vajusin külmkapi ette põrandale istuma, värisesin ja nutsin.

See kestis seni, kuni väiksem tüdruk tuli mulle kalli tegema.

“Emme, miks sa nutad?”

Ma ütlesin talle lihtsalt, et emme on kurb ja et emme armastab teda väga.

Ta kallistas mind aina tugevamini ja küsis: “Emme, miks sa nii kõvasti värised?”

Ma ei suutnud läbi nutu muud öelda kui seda, et vahel on lihtsalt vaja nutta, et pärast natukenegi kergem hakkaks.

Ma olen lihtsalt nii vihane oma eksmehe peale.

Ma ei suuda mõista, miks tal on vaja nii meeletut kontrolli minu üle.

Ja miks mina ei suuda end sellest välja lülitada, et tema tehtud asjad mind enam ei mõjutaks.

Lõpuks kirjutasin talle siiski rahuliku selgituse.

Ja tegelikult — enda pisaraid ei pea häbenema.

Neid samu tundeid tunnevad kõik inimesed. Lihtsalt tugevamad julgevad neid välja näidata.