19.04.26

Vahepeal on jälle olnud keerulisemad ajad.

See depressioon võtab vahel ikka nii hullult võimust. Seoses sellega, et mul on olnud ravimite vahetus, on mu käed rohkem värisema hakanud.

Ma olin juba harjunud sellega, et käed värisevad ainult siis, kui olen väga endast välja läinud või kui on olnud eriti stressirohke hetk.

Nüüd aga tekib selle värisemisega sisse selline raske tunne. Proovin sellega võidelda, aga mida rohkem võitlen, seda hullemaks kõik läheb.

Lihtne on oma ajule öelda: “Halloo, kuule… võta nüüd kokku ja rahune maha.”

Aga palju raskem on siis, kui keha selle ajuga üldse koostööd teha ei taha.

EMO arst andis juhised, et perearst peaks mu südant rohkem jälgima. Plaanis on teha südame 24 tunni jälgimine ehk holter.

Eks näis, mis sealt siis välja tuleb.

Tahaks ju ometi lõpuks teada saada, mis minuga nii järsku juhtus.

Ega peale EMOs käimist midagi väga erilist rohkem toimunud ei ole. Olen proovinud võtta kõike rahulikult ja lihtsalt voodis puhata.

Pidin end nii vaimselt kui füüsiliselt ette valmistama laste nädalaks.

Teateid tuli järjest, et lapsed on haiged, nii et tuli juba ette valmistuda selleks, et olen nendega kodune.

Lastega seoses tunnen ma vahel ikka, et võiksin olla parem ema ja nendega rohkem tegeleda.

Samas ega ma üle oma varju hüpata ei saa, nii et pean leidma neile tegevusi, mis ei nõua minu poolt väga palju füüsilist koormust.

Õnneks mu elukaaslane tegeleb lastega väga palju ja on nõus nendega õues toimetama, et mina saaksin vajadusel korraks täiesti välja lülitada ja magada.

Seal haiglas oli meeletult külm ja ausalt öeldes oli kogu see kogemus üsna raske.

Praegu seda kirjutades kuulen, kuidas pisem laps köhib. Peaks vist magama ära minema, sest võib tulla selline öö, kus ta vajab mind enda kaissu ja siis on uni kohe katkendlik.