18.06.26

Mõtlesin, et panen kirja, kuidas mul viimastel päevadel läinud on ja millega tegelenud olen.

Käisin ükspäev arstil ja vaatasime mu raviplaani üle. Pean oma psühhiaatriga ühendust võtma ja vaatama, mida tema sellest arvab. Midagi tuleb ilmselt muuta.

Siin pidin tegelema ka oma blogi postituste üle vaatamisega, sest eksmees loeb mu blogi ja talle ei sobinud osa minu kirjutatust.

Kuigi mina näen seda kõike läbi oma silmade ja oma kogemuste. Eks igal inimesel on oma vaatenurk.

Tahaks vahel avalikult rohkem jagada, aga paistab, et see ei ole päris nii lihtne, sest postitused muutuvad minu jaoks aina tõsisemaks ja siis tekivad jälle uued probleemid.

Ma kõigun oma emotsioonidega niigi ja kui kuskilt tuleb suurem surve peale, siis olen jälle kõhuli maas.

Täna tundsin hommikul, et lõpetan selle blogimise ära ja aitab küll.

Siis aga hakkasin mõtlema, miks ma seda blogi üldse pean.

Ma tahan ju, et inimesed näeksid selle haiguse sisu ja kulgu. Kogu see teekond võtab aastaid ning terveks saamine ei juhtu üleöö.

Lihtsalt pean oma sõnadega olema väga ettevaatlik, et mitte riivata kellegi au või tekitada uusi konflikte.

Täna on mul olnud selline sõdimise tunne, et ütleks kohe midagi halvasti, aga pean ikkagi oma sõnu valima. Kõige raskem on see, et pean seda tegema just siin, oma lehel, kus tahaksin olla algusest lõpuni täiesti aus.

Sain eksilt eile jälle kirja ja täna vastasin sellele lõpuks. Minus on eilsest saadik olnud selline tunne, et saadaks kõik kõige pimedamasse kohta, aga seda ma teha ei saa. Kirjutasin talle siiski vastuse, mis võib-olla ei olnud kõige parem, aga kaua ka mina jaksan. Ka minul on kuskil piirid.

Tänasest nii palju head, et käisin jälle tööl ja sain väga hästi hakkama. Kuigi mul ei ole selle töö vastu veel tekkinud armastust. Mis ikka teha – kui elu jagab sulle sellised kaardid, siis järelikult on sellel kõigel mingi mõte ja ehk teeb see mulle lõpuks ka midagi head.

Homme käin jälle korraks arsti juures ja viin ühe proovi ära.

Olge hoitud ja armastatud. 🤍