17.04.26

Täna ma lihtsalt olen voodis olnud.

Võtsin end korraks kokku, et süüa teha, aga seegi oli paras katsumus.

See kõik tekitab nii meeletut masendust. Miks ma olen selline? Kas ma simuleerin või on mul päriselt midagi tõsisemat viga? Või ongi minu keha lihtsalt nüüd kõigest sellest väsinud?

Miks me inimesed üldse sellised oleme?

Vanasti rabasid inimesed maal tööd teha ja justkui polnud neil midagi viga, aga nüüd tänapäeval on kõik nii katki.

Mõtlesin, et magan täna terve päeva, aga siis tuli tunne, et pean ikka midagi kirjutama ka. Muidu lähevad mõtted meelest ära ja lõpuks tundub kõik jälle normaalne.

Nendest kogemustest, mida ma nüüd ise olen läbi teinud, tekkis jälle mõte, kuidas tahaks kõike paremaks muuta. Aga kuidas, kui endalgi pole jaksu?

Või kas ma üldse peaks midagi muutma? Kes olen mina — üks väike inimene siin Eestis? Minust ei muutu ju midagi. Ma olen lihtsalt üks number statistikas.

Miks need tunded üldse nii üles-alla käivad ja mõtted on nagu Ameerika mägedel?

Ikka tulevad sellised mõtted, et kurat, pakiks asjad kokku ja läheks kuskile, kus saaks natukenegi oma muresid unustada.

Alguses arvasin, et see Egiptuse reis, kus ma käisin, tekitas pigem stressi, aga tegelikult oli see hoopis hea. See pani mind aina rohkem igatsema midagi enamat — teha midagi head, käia, näha maailma ja lihtsalt nautida elu.

Seal olles sain ma nagu mingi teise jõu.

Kas mitte ei pane igatsema seda reisi?

Pilte on mul veel palju ja võib-olla jagan neid siin kunagi veel.

Oleks ju hea uusi mälestusi luua.

Lisaks võitsin ma Eksootikareiside 100-eurose kinkekaardi ja nüüd tekitab see veel rohkem tunnet, et tahaks jälle kuskile minna.

Tegelikult on minu unistus minna Kreekasse, Itaaliasse või Pariisi.

Muidugi tahaksin ma seda kõike teha koos lastega, aga siin on jälle mitu “aga”.

Ma ei saaks lasteisalt luba nendega reisile minna ja samas — mis nautimisest me siis räägime, kui ma ei suudaks lihtsalt kohal olemist nautida?

Samas tunnen ma, et nendega koos seda kõike kogeda oleks jälle omamoodi suur õnn, sest see sära laste silmis oleks kõik, mida üks ema õnneks vajab.

Tahaks ju neile näidata: “Vaadake, kui ilus maailm tegelikult on.”

Ja kes meist üldse teab, kui kaua me seda rahu nautida saame.