14.06.26

Tere taas, nunnukesed!

Mis ma siis täna teinud olen?

Hommikul, väikese unevõlaga, läksin vennale appi. Sõitsin tema juurde ja ühel hetkel kihutas üks Volkswagen minust 40 alas mööda. Jõudsin juba mõelda, et küll on alles loll juht. Siis aga jäi ta minu ees ohutuledega seisma ja tuli autost välja.

Ma mõtlesin juba, et issand, mis nüüd juhtus.

Aga ei – tüüp tõi mulle hoopis šokolaadi ja näitas oma auto märki.

Toimetasime natuke ja siis otsustasime tema autoga sõitma minna, sest tahmafilter vajas puhastussõitu.

Käisime ka isa juures. Sai natuke juttu aetud ning sain jälle kaasa rabarberit ja sibulat.

Autot me siiski korda ei saanud ning see tuleb ikkagi remonti viia.

Pean tunnistama, et juba isa juurde sõites tundsin, kuidas stressitase tõusis. Lõpuks suudan ma ikka oma peas igasuguseid stsenaariume välja mõelda ja ennast nendega närvi ajada.

Tegelikult pole asi üldse nii hull.

Ja ega elus ei peagi alati tegema ainult neid asju, mis tekitavad hea tunde. Vahel tuleb ennast mugavustsoonist välja viia.

Käisin veel vennale poes ja tegin süüa. Seejärel oli aeg koju sõita, et lastele järgi minna.

Enne sõitu võtsin, nagu ikka, rahusti sisse, et kui mõtted jälle liiga hoogu lähevad, oleks kergem hakkama saada. Õnneks läks kõik hästi ja pidin taas tõdema, et oskan endale peas igasuguseid probleeme välja mõelda.

Lastega käisime forelli püüdmas ja pärast söömas.

Väiksem tüdruk sai nii suure kala, et võtsime selle koju kaasa. Selle peale sai suurem tüdruk natuke pahaseks, sest tema ei saanud ühtegi kala. Lubasime talle, et läheme ühel päeval uuesti koos kalale ja siis saavad nad mõlemad ise püüda.

Loodan väga, et suudame selle soovi neile täita.

Tantsisime suurema preiliga Shakira „Waka Waka" järgi ja ta oli selle üle väga õnnelik.

Vahepeal vaatasin aknast välja – päike paistis ja samal ajal sadas paduvihma.

Pesin lapsed ära ja nüüd valmistun homseks arstivisiidiks. Eks siis näis, mis edasi saab.

Mul on täna terve päeva kõht valutanud ja olen pidanud päris palju WC vahet jooksma.

Panen siia ka ühe pildi beebipükstest, mis valmis sain. Loodan, et keegi ikka raatsib neid osta.

Igatahes tänaseks lõpetan.

Loodan, et teil oli tore lugemine.

Olge sama tugevad edasi.

Vahel kulub suur osa meie energiast muretsemisele asjade pärast, mis lõpuks ei juhtugi. Elu on mulle korduvalt näidanud, et tegelikkus on sageli palju leebem kui meie hirmud.

@vaiknetugevus 💜

Loe varasemaid postitusi →