12.05.26

Tänane päev hakkas suhteliselt normaalselt. Mõtlesin eilse peale, aga mitte pikalt. Tegin oma elektriravi ära ja mõtlesin, et mis imed siis nüüd mu peas toimuma hakkavad. Praegu ei saa küll midagi aru.

Käisin täna jalutamas ka ja toast välja minnes vaatasin kohe, et mis must asi seal tee peal on. Mullamutt oli ära eksinud. Proovisin teda aidata, viies ta muru peale, et äkki leiab tee oma uru juurde üles, aga ei — see pimekana tahtis hoopis tee peale tagasi minna.

Panen siia oma mutikesest pildi ka.

Mutt vaeseke oli olukorrast nii ehmunud. Kui ta kätte võtsin, siis süda puperdas tal meeletult kiiresti. Ma arvan, et mul samamoodi, sest alguses oli ikka päris suur hirm teda üldse kätte võtta. Lõpuks mõtlesin, et no mis see väike mutt mulle ikka teha saab. Mina sain vähemalt kogemuse võrra rikkamaks.

Viisin ta siis ühe mullahunniku juurde ja kraapisin pangakaardiga natuke auku sisse, et äkki hakkab kohe edasi kaevama. Aga sellel mutil oli kindel plaan hoopis põgeneda. Ronis august välja ja käis ringiratast selle hunniku ümber.

Mõtlesin siis, et las ta asjatab seal rahulikult omaette ja lähen ise jalutama. Kõik ju räägivad, et väljas jalutamine teeb head.

Mina vaatan enda ümber ja mida ma näen — prügi igal pool maas. Mõtlesin kohe, et järgmine kord tuleb vist prügikott kaasa võtta ja hakata prügi korjama. Vaatasin küll, et puud hakkavad vaikselt õitsema, aga isegi see suutis kuidagi masenduse peale tuua. Kõndisin lihtsalt tühjalt edasi, ilma et oleksin üldse millelegi mõelnud.

Järsku avastasin end olukorrast, kus olin lihtsalt üle tee kõndinud ilma autosid vaatamata. Õnneks oli üks auto piisavalt kaugel ja jõudsin üle tee, aga tegelikult on see päris hirmus, kui sa ei jälgi enam midagi enda ümber.

Koju jõudes käisin oma mutikese veel üle vaatamas ja tema ikka asjatas seal muru sees edasi. Las see mutt siis mässab seal omaette.

Tulin siis voodisse tagasi ja mõtlesin jälle oma elu üle. Vaatasin filme ja lihtsalt olin… kuni jäin magama.

Ärkasin aga täiesti haige unenäo peale, mis tekitas meeletu paanikahoo.

Räägin natuke sellest unenäost ka. Ega vist väga ei üllata, kes seal jälle oli, et ma nii endast välja läksin. Tülitsesin unes oma eksmehega ja nagu unenägudes ikka — tahad karjuda, aga häält ei tule.

Tavaliselt, kui ma teda unes näen, siis järgneb päriselus mingi suurem üllatus või probleem. Nii ma siis olen täna olnud valmis, et kust nüüd midagi tuleb. Siiani pole õnneks midagi olnud.

Ei tahaks küll iga päev mõelda, et millal jälle midagi juhtub, aga teades ennast, suudan ma päris palju iseendale lisapingeid tekitada.

Elukaaslane tuli just koju ja sain talle kõik südamelt ära rääkida. Pärast seda hakkas natuke kergem küll.

Praegu kirjutan siin ja kuulan taustaks Eurovisiooni. Ma ei tea… aga no kurat, mis laulud seal on. Ilmselt mängib minu meeleolu ka suurt rolli, aga no ei viitsi rohkem seda jama kuulata.

Proovin nüüd magama jääda, kuigi ilmselt tuleb see raskem kui tavaliselt, sest magasin lõunal nii pikalt ega ole peale söömise eriti midagi teinud ka.

AAAA… üks asi, mis mind täna palju mõtlema pani, on mu kehakaalu tõus. Ma tunnen ennast nii raskelt ja halvasti juba. Ma ei tea enam, mida edasi teha või kuidas edasi minna.

Ja kõige hullem on see, et selliste mõtete peale tekib kohe tahtmine midagi süüa.