11.08.26

Hei! 🤍

Millega ma siin viimased paar päeva tegelenud olen, on sünnipäeva planeerimine.

Tahaks ju pidada suuremat sünnipäeva, aga samas proovida teha kõik võimalikult odavalt. Ma juba tean, et selle kõigega hakkab vaikselt stress tõusma, aga no mis teha. Eks ma ise tahtsin ju võimalikult odavalt kõik ära teha. See tähendabki seda, et pean peaaegu kõik ise tegema.

Sain telgid, lauad ja toolid renditud ning juba sellega hakkab stress tõusma.

Minu eelarve oli 150 eurot, aga see on juba praegu ületatud. Mõtlen siin, mida söögiks teha ja kui palju kõike valmistada, sest see kõik läheb kindlasti kallimaks, kui ma alguses arvasin.

Juba praegu tunnen, kuidas igale asjale mõeldes stress tõuseb.

Käed hakkasid värisema ja tekkis tunne, et võib-olla poleks ma pidanud üldse selle sünnipäeva korraldamist ette võtma.

Pean mõtlema nii paljudele asjadele. Vähe sellest, et tuleb mõelda fotoseinale, pean veel välja mõtlema, kust saada kõlarid ja kuidas need sinna organiseerida.

Nüüd kirjutasin endale üles, mida söögiks soovin teha, ja juba põhiasjade peale läheb rohkem raha, kui ma arvasin.

Proovisin siis korraks aja maha võtta, et veidi rahuneda ja mitte kõige selle peale mõelda.

Panin pea padjale ja mõtlesin, et äkki jään magama, aga und ikka ei tulnud.

Vahepeal toimetan siin edasi ja no mõte läheb jälle nii kaduma.

Mõtlen, et äkki peaks oma onult küsima, kas ta teeks puidust mingi raami laadse asja. Mina võtaks siis õhupallid ja muud kaunistused kaasa ning saaksime fotoseina valmis teha.

Ja jälle lähevad mõtted rändama.

Nüüd hakkasin oma suuremat preilit õmblema õpetama. Praegu tahab ta seda ise teha, siis miks mitte teda õpetada. Muidugi hakkab ta ilmselt alguses kõike omavahel kokku õmblema, aga las ta proovib. Just nii õpibki ta küsimist, kannatlikkust ja uusi oskusi.

Üks asi on mul veel viimasel ajal peas keerelnud – ma lähen uuesti kooli tagasi. Ühest küljest olen selle üle elevil, aga teisest küljest kardan natuke, kas ma ikka saan kõigega hakkama. Töö, lapsed, kodu, tervis ja nüüd veel kool ka. Samas ma tean, et kui ma ei proovi, siis ei saagi teada, milleks ma tegelikult võimeline olen.

Jälle läks mõte rändama.

Nüüd mõtlen sellele, miks ma ometi nii palju söön.

Ma olen nagu väike hiireke, kes kogu aeg midagi närib. Tundub, et suu ei püsi üldse paigal.

Igatahes räägime nüüd ravimitest.

Need aitavad, aga samas on vahel parajad kurjajuured.

Ühed ravimid tekitavad kõhulahtisust ja teised tõstavad söögiisu.

See on nii õudne.

Tahaks, et ei oleks mingeid kõrvaltoimeid ja saaks rahulikult oma ravimeid võtta, aga no ei.

Muidugi, kui need ravimid vaimse tervise mõttes hästi mõjuvad, siis võiks ju öelda, et see on kõige olulisem.

Aga öelge mulle ausalt…

Kas leidub ükski inimene, kes sooviks, et just emotsionaalselt raskel ajal hakkaks tema kehakaal tõusma?

Siis tuleb hakata veel sellega tegelema, selle asemel et saaks rahulikult kodus teki all peidus olla nii kaua, kui vaja.

Tänane päevik tuli meeletult segane, aga paraku just selline meie pea vahel ongi.

Me mõtleme sajale erinevale asjale korraga ega suuda keskenduda ainult ühele.