11.05.26

Räägiks siis natukene tänasest päevast ka.

Pidin pereõe juurde minema, et saada omale elektrimüts. See on siis selline müts, mis saadab elektrit aju piirkondadesse, mis mõjutavad depressiooni.

Tegime seal esimese ravikorra ära ja ausalt öeldes ei saanud ma mitte midagi aru. Ainus asi, mida tähele panin, oli see, et mul oli mingi müts peas.

Samal ajal saime jutustada ja vaadata minu proovide ning uuringute vastuseid.

Rääkisin ka sellest, et pärast käte värisemise rohu vähendamist on käed jälle rohkem värisema hakanud.

Pereõde siis natuke õiendas, et: “Jumal küll, nii noor inimene ja võiks siis mõelda, et ei ole vaja teha nii täpseid asju, mis käed värisema panevad.”

Mina mõtlesin kohe: “Mis ma siis teen? Jätan lihtsalt asjad tegemata või?”

Tema ütles, et tema laseb selliseid asju oma elukaaslasel teha.

Aga ma olen 34-aastane. Kas ma siis elangi nii, et ootan õhtul elukaaslase koju ja alles siis hakkan täpsemaid asju tegema?

Või mis tööd ma üldse kunagi teha saan?

Siis küsisin oma kõhulahtisuse kohta ja mida sellega edasi teha.

Tema vastus oli: “Tegele siis oma probleemidega ja vali, mida sööd. Siis ei ole kõht lahti ka. Ja muideks selleks on ravimid olemas.”

Ütlesin, et pikemaid sõite tehes ma süüa ei saa.

Tema vastas: “Siis ära söögi. Ja kui pead sööma, siis vali, mida sööd, ja hoia ravimid kaasas.”

See kõik tõmbas minus omakorda ärevuse üles.

Selline tunne tekkis, et ta ei mõista üldse seda olukorda.

Õnneks perearst on mõistlikum ega aja sellist juttu.

Tema vähemalt mõtleb kaasa ja proovib koos minuga lahendusi leida.

Ega ei saa ju nii, et söön iga asja peale ainult ravimeid sisse.

Perearst helistas õhtul tagasi ka ja ütles, et südamega on üldiselt kõik korras. Mingid kõrvalekalded küll on, aga peamine on ikkagi depressiooniga tegeleda.

Halloooo… ma tean ise ka seda.

Mida ma siis siin kogu aeg teinud olen?

Vahel on lihtsalt selline tunne, nagu oleks mingi max simulant.

Viimasel ajal olen päris palju tundnud, et peaksin minema oma eksmehe isa hauale.

Käisingi seal.

Mõtlesin oma mõtteid ja puhastasin haua ära.

Lootsin, et kui see tunne mind nii tugevalt sinna kutsub, siis peab sellel mingi põhjus olema.

Tavaliselt on mul pärast sellist käimist kuidagi kergem olla.

Seekord oli aga hoopis väga raske tunne sees.

Ma ei saanudki täpselt aru, mis seda raskust tekitas.

Lihtsalt seisin seal ja vaatasin seda hauda.

Täiesti mõteteta.

Lihtsalt olemas.

Lõpuks läksin ära, aga see raske tunne jäi ikka sisse.

Lükkasin siis need mõtted kõrvale ja keskendusin sellele, et pidin minema emadepäeva üritusele.

Ja see oli nii tore.

Lapsed laulsid, tantsisid, lugesid luuletusi ja lõpuks tantsisid meiega koos.

Sellel hetkel tundsin end päriselt õnnelikuna.

Nähes lapse silmis seda siirast rõõmu, tuli ausalt öeldes nutt kurku.

Muidugi ma ei nutnud.

Läksime pärast rühma kooki sööma ja kingitusi saama.

Mul oli lihtsalt nii hea olla oma lapse kõrval.

Nähes teda rõõmsana… see vist ongi iga ema unistus.

Kui tuli aeg tüdruk isa juurde viia, siis ta ei tahtnud üldse minna.

Pika seletamise peale oli ta lõpuks nõus, aga neid kallisid ja musisid oli vaja ikka pääääris palju jagada.

Sõitsin siis koju ja tundsin jälle seda sama raskust enda sees.

Lisaks ei julge ma selle autoga enam eriti sõita ka.

Jäin kogu aeg tee ääres seisma ja kontrollisin: kas rehvid on korras, kas rattad on kinni, kas midagi logiseb.

See viimane tee äärde jäämine tõmbas mul ikka täielikult vaiba alt ära.

Meeletu hirm on sõita.

Selline tunne, nagu auto jääks kohe-kohe jälle seisma.

Ja selle asemel, et nautida seda ilusat emadepäeva, tulid mul hoopis mõtted: “Parem oleks, kui mind poleks.”

Ja siis ma jälle kurjustan enda sees: “No miks sa, Kaja, selliseid mõtteid mõtled?”

Surun neid mõtteid alla ja samal ajal mõtlen, kuidas nendega üldse toime tulla.

Kuidas need peast ära saada.

Kuidas end rahustada, et tegelikult on kõik ju korras.

Väga raske on oma mõtteid selgena hoida.

Igatsen juba seda aega, kui oskasin lihtsalt elust rõõmu tunda.