9.05.26

Päris pikk vahe jäi nüüd sisse ja teema kadus nagu ära.

Igatahes enne lastele järgi minekut hakkas jälle tulema SMS-e ja e-kirju selle kohta, mis härra arvates tabelisse ei sobi jne. Jõudsin end sisuliselt juba jälle närvi ajada.

Auto sai ka remonditud, aga see stress auto remondi ümber on lihtsalt nii hull. Kuidagi ei suuda teistele selgitada ka, miks mingid asjad mind nii endast välja viivad.

Sain selleks ajaks, kui auto remondis oli, venna autot kasutada ja täna sain selle lõpuks tagasi viidud. Sellega oli ka jälle paras stress. Venna soov oli, et auto oleks seest ja väljast puhas, aga tänane autopesu korraldamine oli täiesti ebanormaalne. Just siis, kui vaja, ei tööta pooled pesulad. Tundsin juba, kuidas pinge aina tõusis kehas.

Muidugi ei võtnud ma rohtu ka kaasa ja nüüd oleks vaja selle järgi koju minna. Edasi ootab elukaaslase maale minek ja siis veel üks pakk, mis tuleks posti panna.

Üritasin uurida, kuidas see asi nüüd täpselt toimib, aga see ajas ka pea segaseks.

Vahepeal oli veel sooleuuring. Selle jaoks oli vaja eelmisel päeval teha sooletühjendusprotseduur ja see sattus täpselt väiksema tüdruku emadepäeva ürituse ajale. Rääkisin õpetajaga ära ja saime kingid enne kätte.

Süda ikka nii valutas, sest oleks tahtnud sellel üritusel osaleda. Need hetked on ju nii armsad ja tekitavad nii sooja tunde sisse. Aga mis sa ikka teed — mõned asjad tuleb lihtsalt ära teha.

Sellest protseduurist taastusin ma terve järgmise päeva.

Üldse hakkasin nüüd mõtlema, et mis pläma ma siin üldse ajan. Et asjad võiksid olla konkreetsemad ja paremini jagatud.

Raamatu moodi see kirjutis siin küll pole. Pigem nagu mingi blogi või päevik.

Nüüd ei teagi enam, mida edasi teha selle kõigega siin.

Mõtted hakkasid jälle lihtsalt lendama ja aju ajab mingit jama pähe. Üks mõte torgib teist mõtet.

MIS NÜÜD SIIS TEHA?

Kas panna üldse arvuti käest ära ja proovida oma segased mõtted peas korda saada?

Sai nüüd natuke mõeldud ja külma ilma nauditud. Lootsin, et maal olles hakkab väiksem laps ilma abiratasteta sõitmist proovima, aga ei hakanud.

Paki sain ka lõpuks posti pandud, nii et sellega on nüüd vähemalt punkt. Nüüd jääb ainult oodata, kas inimene jääb asjadega rahule või tekivad mingid probleemid ja raha jääb jälle ootele.

Proovin selle peale mitte rohkem mõelda.

Ma lihtsalt imestan ja aina rohkem imestan, kui segaduses võib depressioonis inimese pea olla.

Mõtted lendavad sinna ja tänna.

Hakkaks siis ühe kastikese neist sajast kastist mu peas lahti tegema.

See on mure minu õe pärast.

Olen selle kuidagi nii sügavale oma peas ära peitnud, et mitte iga päev sellele mõelda.

Mure seisneb selles, et ma näen, kuidas ta otseses mõttes oma elus alla käib. Mitte selles mõttes nagu joodikud alla käivad, vaid lihtsalt… ta kaob iseendast aina kaugemale.

Ta on juba pikalt tegelenud erinevate terviseprobleemidega, aga samas ei ole ta päriselt ühegi probleemiga lõpuni tegelenud.

Ma olen proovinud teda aidata. Panna talle arstiaegu, pakkuda, et lähen temaga kaasa arstile või teen mida iganes, mis teda aitaks.

Tema aga peidab pea liiva alla ega tegele nende asjadega.

Lisaks on tal ka vaimselt raske, aga me ei tea tegelikult täpselt, mis teda häirib või kui palju, sest ta ei räägi oma probleemidest üldse.

Kõige hullem periood oli siis, kui ta ei vastanud meie kõnedele ega olnud isegi internetis aktiivne. Terve meie pere muretses tema pärast ja ausalt öeldes kestab see muretsemine siiani.

Ma tahaks teda aidata, aga samal ajal tunnen, et mul endalgi on piisavalt probleeme, millega toime tulla.

Samas ei ole ta ju võõras inimene. Ta on minu väike õde, kes vajab abi.

Ma ei saa üle oma varju hüpata ja tema eest kõiki asju ära teha, sest tegelikult on ta täiskasvanud inimene ja vastutab iseenda eest.

MINU EEST EI VASTUTA JU KEEGI.

MINU TEGUDE EEST EI VASTUTA KEEGI TEINE PEALE MINU.

OMA TERVISE EEST VASTUTAN AINULT MINA.

Kõik otsused, mis puudutavad minu elu, teen lõpuks mina ise — ja tagajärgedega pean ka mina ise toime tulema.