06.06.26

Tere!

Mis ma siis täna tegin?

Hommikul valmistusime ja tegime soenguid, et minna ämma sünnipäevale.

Lastega kuskile minek on ikka päris väsitav.

Ma ei suuda ära uskuda, kui palju nad võivad omavahel kakelda. Iga asja üle on tüli.

No okei, ma saan aru, et nad on mõlemad omamoodi isiksused, aga vahel mõtlen küll, kuidas ma suudaks neid kasvatada nii, et seda kaklemist vähem oleks.

Nad peavad alati mängima just selle mänguasjaga, mille teine parajasti kätte võtab, sest just nüüd tekkis vajadus seda mänguasja saada.

Aga ma lohutan end sellega, et nad on alles lapsed ja minu ülesanne on neid lihtsalt suunata paremini jagama ja omavahel läbi saama.

Saime siis ilusti end valmis sätitud ja peole sõidetud.

Jõudsime natuke liiga vara kohale ja loomulikult jõudsid lapsed enne peo algust veel korralikult mu närve süüa.

Niigi oli mul pinge peal, sest kohal oli palju võõraid inimesi ja ma mõtlesin, kuidas ma oma ärevusega hakkama saan.

Õnneks võtsin enne rahusti sisse ja püüdsin asja võimalikult rahulikult võtta.

📸 Enne ämma sünnipäevale minekut. Kollane kleit tõi päeva natuke rohkem päikest. ☀️

Samas saan ma väga hästi aru, et rahusti ei ole pikas perspektiivis lahendus. See on pigem kiire tulekahju kustutamine.

Ühel hetkel pean ma sellest välja tulema ja õppima rohkem iseennast rahustama ning leidma viise, mis päriselt aitavad.

Siiani ei ole ma veel päris täpselt aru saanud, mis see minu jaoks olla võiks.

Olen proovinud teemantmaale teha. Mõnda aega see aitas, aga siis kadus huvi.

Proovisin heegeldamist. Sain kaks peapaela valmis ja siis kadus ka selle isu.

Mõtlesin, et proovin salli kududa, aga see jäi samuti pooleli, sest mingil hetkel hakkas see hoopis närvidele käima.

Räägin siis edasi sellest, kuidas me peo ära pidasime.

Ma tänan südamest, et mul on nii tore ja hooliv elukaaslane.

Ta tegeleb lastega ja tunnetab kuidagi alati ära, kui ma hakkan vaikselt pingesse minema.

Ta ütleb tihti, et kui mind miski häirib, siis on see mulle kohe näkku kirjutatud.

Pidasime sünnipäeva ära ja suundusime pärast ämma ja äia juurde.

Seal said lapsed natuke möllata ja ennast väsitada.

Koju sõites oli muidugi jälle vaja maid jagada.

Kõigepealt nukkude pärast.

Siis nukuriiete pärast.

Õnneks ei olnud pikk maa koju sõita.

Õhtuks olin ma aga täiesti läbi.

Kuna lapsed olid päeva jooksul palju higistanud, läksid nad õhtul pesema.

Ja loomulikult tekkis ka sellest draama.

Kumb läheb esimesena?

Mõlema jaoks tundus olukord ebaõiglane.

Selles postituses on päris palju juttu minu elust lastega, aga see ongi ju minu päris elu.

Ja just seda ma siin päevikus jagangi.

Lõpuks sain lapsed voodisse.

Esimese hooga oleksin juba suurema preili kaisus magama jäänud, kui väiksem preili poleks samuti kaissu kutsunud.

Õnneks jäi ta üsna kiiresti magama ja ma sain lõpuks oma voodisse minna.

Seal ei läinudki enam kaua aega, kuni uni tuli.

Tänaseks lõpetan.

@vaiknetugevus 🌿