5.10.26

Tere taas!

Väga pikk vahe on jälle sisse jäänud.

Minu tervis on korralikult jamanud ja olen sellega siin võidelnud. Vahepeal olin nii väsinud, et ei suutnud kuidagi voodist tõusta ega ärkvel püsida.

Õnneks said vahepeal vereanalüüsid tehtud ja tuli välja, et mul on päris korralik rauapuudus. Nüüd olen rauda võtnud ja vaikselt tundub, et energia hakkab tagasi tulema.

Kuigi tänu nendele uutele rohtudele on pea ikka kuidagi nii uimane ja sassis. Vahel on raske aru saada, mis on reaalsus ja mis mitte.

Olen proovinud õues jalutamas käia, et äkki tõmbab olemise kuidagi paremaks ja pea selgemaks, aga siis tulevad hoopis paanikahood ja nii halb tunne peale.

Tekib tunne, nagu oleksin kõiges süüdi või käituksin kuidagi valesti.

Proovin oma peas selgust luua ja endale öelda, et tegelikult on ju kõik korras – tunne rõõmu sellest, et saad õues jalutada. Aga ega head tuju või head tunnet saa endale vägisi sisse sundida.

Muidugi on tegelikult rõõmsaid uudiseid ka!

Lõpuks saime ostetud päris oma kodu.

See on suur ja rõõmus asi, aga loomulikult on nüüd ärevus jälle sellega kaasas, sest varsti peab kolima hakkama.

Ärevus ja hirm on sees, et kuidas me kõigega hakkama saame. Kuidas saame osta kõik asjad, mida meil vaja on? Millal peaksime need tellima, et kõik õigel ajal kohale jõuaks?

Teine asi on see, et korteris, kus me praegu elame, on vaja hakata suurpuhastust tegema. Peab vaatama, mida üldse kaasa võtta ja mis tuleks ära visata.

Ma isegi ei mäleta enam täpselt, kui palju uues kodus köögis ruumi on, et oskaks vaadata, mida ja kui palju siit üldse kaasa võtta.

Ühesõnaga – jälle on peas sada mõtet korraga.

Aga seekord on nende mõtete ja ärevuse taga vähemalt midagi väga ilusat.

Me läheme päriselt oma koju. 🤍