03.06.26

Mis ma siis täna tegin?

Plaan oli minna kahte vaipa pesema ja seda sai ka tehtud. Aga just siis, kui hakkasin maale sõitma, helistas mu vend ja ütles, et tal oleks õhtul abi vaja.

Muidugi ma aitasin.

Päeval pesime mitu korda vaipu läbi ja lõpuks sain võtta natuke aega maha ning nautida päikest.

Proovisin küll olla nii, et ei mõtle millelegi, aga see osutus päris raskeks. Ikka kippusid mingid mõtted pähe tulema.

Elukaaslane tuli oma teise tööbussiga ja selle peal oli puidumaterjal, mis oli vaja maha laadida. Mina, elukaaslane, ämm ja lapsed tegime seda siis kõik koos.

Lapsed on tegelikult uskumatult tublid ja hakkajad, kui neile rahulikult ära seletada, mida ja kuidas teha.

Siinkohal see hea osa lõppeski.

Oi, need lapsed...

Nad on nii targad ja leidlikud. Nad teavad täpselt, millistele nuppudele vajutada, et saada seda, mida nad tahavad.

Neil tekkis koos mõte, et võiks hoopis elukaaslase bussiga koju sõita.

Mina olin selle vastu, aga nemad teavad väga hästi, et kui nad lähevad elukaaslase juurde oma suurte nunnude silmadega, siis tema pehmendab kiiresti üles.

Ja nii juhtuski.

Siinkohal tundsin ennast nagu paha politseinik.

Tegelikult võiks ju lubada, aga samas peaks ju olema nii, et kui ma ütlen, et teeme nii, siis me teeme nii. Mitte ei anna lastele alati nende tahtmist.

Lõpuks rääkisid nad mu siiski ära.

See tähendas aga seda, et kui algselt pidime kõik koos mu venna autoga remonti minema, siis nemad läksid hoopis elukaaslasega koju ja mina jäin üksi.

Sõitsin siis autoga ja mõtlesin igasuguseid mõtteid.

Kas ma ikka teen õigesti, et seda blogi pean?

Kas kedagi üldse huvitab, mis minu elus toimub?

Kas sellel kõigel on mõtet?

Kuna päev oli pikk ja sõitmist palju, siis jõudsin lõpuks isegi oma autot taga otsida.

Tegelikult oli auto täiesti õiges kohas pargitud. Mina lihtsalt ootasin, kuni ühel koomikul üritus lõpeb, et oma võtmed tagasi saada.

Koomik oli väga viisakas, saatis mind autoni ja ütles veel, et minu autoga on päris mõnus sõita.

Ahjaa, vaibad jäid maale kuivama, nii et ühel päeval pean neile veel järgi minema.

Kuna ämmal oli paar päeva tagasi sünnipäev, siis viisime tüdrukutega talle lilli.

Päeva lõpuks mõtlesin jälle sellele, kui lihtne on vahel hakata iseendas kahtlema.

Aga siis meenub mulle, et kui ma poleks seda blogi alustanud, poleks ma kohanud neid inimesi, kes on mulle kirjutanud, et minu lood on neid aidanud.

Võib-olla ei pea ma jõudma tuhandete inimesteni.

Võib-olla piisab sellest, kui jõuan ühe inimeseni korraga.

Olge ikka hoitud ja armastatud. 🤍

@vaiknetugevus 🌿