3.05.26

Tänane päev on sisuliselt kujunenud ettevalmistuseks selleks, et lapsed tulevad ja kõik oleks korras, sest siis, kui nemad siin on, jääb aega ainult tavaliseks kiirkoristuseks.

Tunded on ka kõik nii segased. Ma ei saa päris täpselt aru, mida ma tunnen, millist muusikat kuulata tahaks või kes ma üldse olen. Raske on mõista omaenda tundeid. Väsimus on kõige tegemise peal nii hullult peal.

Vahel lihtsalt mõtlen, kas ma üldse väärin sellist elu. Mis õppetunnid ma sellest olukorrast saama pean?

Ma sooviksin ometi seda rahulikku elu tagasi, kus suutsin oma emotsioone kontrollida ja sain iseendaga hakkama.