30.06.–02.07.26

Tere jälle! 🤍

30.06.26

Mis me siis täna tegime?

Käisin lastega mere ääres. Neil oli päris lõbus ja nad said mitu tundi mängida. Alguses olid nad vee suhtes natuke pelglikud – eks vesi oli ka päris jahe. Aga mida aeg edasi, seda julgemaks nad muutusid. Lõpuks müttasid juba rõõmsalt vees ja proovisid isegi ujumisrõngaga ujuda.

Mina istusin samal ajal mere ääres, võtsin päikest ja mõtlesin oma elu üle.

Vaatasin merd ja mõtlesin, kui hea oleks, kui saaks kõik oma mured ja probleemid lihtsalt lainetega minema saata.

Vahel on nii raske oma peas korda hoida. Mõtted rändavad pidevalt ja tekib tunne, nagu oleks peas üks suur segadus.

Koju lapsed muidugi tulla ei tahtnud. Neile meeldis seal nii väga, et tahtsid veel kauem jääda.

Leppisime siis kokku, et kui ma järgmisel päeval töö lõpetan, läheme jälle mere äärde.

Vahel mõtlen küll, kust nad selle kangekaelsuse saanud on. Nendega vaidlemine võib vahel päris väsitav olla.

01.07.26

Täna viisin lapsed oma venna juurde ja ise läksin tööle.

Olin lastele lubanud, et pärast tööd läheme jälle mere äärde, aga kahjuks pidid plaanid muutuma. Ühel kliendil oli vaja, et läheksin õhtul veel korraks tööle ning tööde vahele jäi umbes kolmetunnine paus.

Jõudsime koju, sõime kiiresti ja juba pidin uuesti tagasi sõitma.

Lapsed jäid autos magama ja mina ootasin, et saaksin oma viimase töö tehtud.

Õhtul ei tahtnud nad eriti rahulikult magama minna ja pean tunnistama, et olin ise ka päris närviline.

Vahepeal oli lihtsalt selline tunne, et tahaks korraks kuskile ära kaduda ja täiesti omaette olla.

Mõnikord tundub, et lastega käib üks lõputu võimuvõitlus.

Päeva lõpuks sain nad siiski pestud ja magama pandud.

Enda ööuni oli aga jälle väga katkendlik. Ärkasin mitu korda üles halbade unenägude peale. Praegu ma isegi enam ei mäleta, mida täpselt unes nägin, aga pärast selliseid öid on uuesti magama jäämine alati keeruline.

02.07.26

Täna valutas mul terve hommik pea.

Lootsin, et ehk läheb ise üle, aga ei läinud. Kella üheteistkümne paiku otsustasin siiski valuvaigisti võtta.

Läksin korraks õue, aga isegi päevavalgus tegi silmadele ja peale haiget.

Mul oli tänaseks kokku lepitud üks kohtumine ja ma ei tahtnud seda ära jätta.

See kohtumine läks aga väga hästi.

Peagi saan võib-olla sellest rohkem rääkida.

Üks väike kohtumine ja üks vestlus muutsid minu mõtlemist väga palju.

Olin viimasel ajal palju mõelnud, kas seda blogi üldse on vaja ja kas ma peaksin sellega edasi tegelema.

Aga nüüd olen saanud järjest rohkem kinnitust sellele, et see blogi on oluline nende inimeste jaoks, kes siia jõuavad.

Nii ma siis jätkan.

Kõigist raskustest hoolimata.

Ma loodan siiralt, et suudan oma lugudega kedagi aidata.

Minu eesmärk ei ole näidata, et elu on lihtne.

Minu eesmärk on näidata, et isegi siis, kui oled oma elu kõige sügavamas augus, on lootus olemas.

Me ei tohi lootust kaotada.

Paremaid päevi on veel ees.

Ilusat päeva teile kõigile! 🤍