2.05.26

Täna oli plaanis elukaaslase maale tulla.

Hommikust saadik oli sees selline imelik ja paha tunne.

Samas oli ka elevus ja ootus, et maal on mõnus päike, saab grillida ja lihtsalt elu nautida.

Mõtted peas muidugi keerlesid jälle täie hooga.

Elukaaslase vennanaise ema suri hiljuti ja mul oli raske mõelda, kuidas ma peaksin temaga suhtlema.

Kas ma tohiks üldse midagi öelda? Mida oleks õige rääkida? Kas peaks lihtsalt vait olema?

Jälle see minu ülemõtlemine.

Tegelikult oli kõik hästi, aga aju peab ju ikka midagi välja mõtlema.

Maal olles oli vähemalt mõnus vaikus.

Linnud siristasid, lilled õitsesid ja grillilõhn tuli õhuga kaasa.

Sellised hetked tekitavad korraks tunde, et maailm on ikka ilus koht küll.

Saime nüüd siis mu auto aku täis laetud ja elukaaslase vend andis igaks juhuks kaasa ka ühe oma seisma jäänud aku.

Saame proovida, äkki polegi asi nii hull ja vana aku lihtsalt andis otsad.

Muidugi minul oli jälle sees selline tunne, nagu ootaks kõige hullemat.

Aju ütleb: “Kaja, rahune maha.”

Aga keha ei kuula seda aju kohe üldse.

See on nii väsitav.

Mõtted on vahel nii hajevil, et ma ei saa isegi enam aru, mida ma mõtlen või mida ma täpselt tunnen.

Suur probleem on muidugi raha.

Nagu ikka suuremal osal inimestest — ega mina mingi erand ei ole.

Pea hakkab juba valutama mõttest, et võib-olla tuleb jälle 500 eurot välja käia.

See on tegelikult päris suur raha.

Ja ausalt öeldes ei ole see just mingi meelistegevus, et iga kuu ootamatult selliseid summasid maksta.

Muidugi ma jälle lihtsalt kedran oma mõtteid üle, aga selline see mu pea juba ongi.

Kogu aeg sada muret ja mõtet korraga segamini.

Saa siis aru, kuidas normaalseks hakata.

Praegu sõidame koju ja ma saan samal ajal siin kirjutades end natuke välja elada.

Natuke nagu teraapia.

Ja samas on hiljem hea lugeda, et issand… millega kõigega ma tegelikult hakkama olen pidanud saama.

Aga siis viskab jälle pähe järgmine mõte:

“Mis siis, kui ma hoiaks oma autot paremini?”
“Äkki siis poleks neid probleeme?”

Ja siis järgmine mõte:

“Müüks selle sara lihtsalt maha.”

Kuigi tegelikult see auto ei ole mingi sara.

Ja nagu elukaaslane ütleb:

“Ja mis siis edasi saab? Kuidas sa liikuma hakkad? Veaks lapsi seljas või sõidaks rattaga neid 40 km otsi?”

Loogika ütleb mulle, et see ei ole variant.

Aga see viha, mis korraga sisse tuleb… see on vahel ikka julm.

Tahaks jalaga virutada.

Aga siis mõtlen jälle:

“Miks ma peaksin endale haiget tegema?”
“Mis see annab, kui ma sellele autole jalaga löön?”

RAHU.
RAHU.
RAHU.

Pean seda endale kogu aeg meelde tuletama.

Mulle tegelikult meeldib inimestega suhelda.

Mulle meeldib, kui inimesed räägivad ja jagavad.

Aga inimestega — nagu minagagi — käivad alati kaasas probleemid.

Kellelegi ei meeldi üks asi. Kellelegi teine.

Mõne jaoks oled liiga palju. Mõne jaoks liiga vähe.

Mõni on meeletult armukade, aga ei ütle seda kunagi otse välja.

Ühest küljest on hea, et ma ei pea ise selle probleemiga enam tegelema.

Samas on kurb mõelda, et keegi teine peab seda nüüd läbi elama.

Ma ise olin ka kunagi meeletult armukade.

Surusin seda tunnet kogu aeg alla.

Haiglas olles sain lõpuks aru, et sellel ei ole tegelikult mõtet.

See lõhub ainult sind ennast seestpoolt.

Need on sinu tunded ja ainult sina saad nendega lõpuks tegeleda.

Mul ei ole tegelikult põhjust armukade olla.

Mis see lõpuks annab?

See kas peletab inimese eemale või muudab sind lihtsalt õnnetuks.

Ja tegelikult… mitte kedagi ei saa vägisi enda kõrval hoida.

Kui inimene ei taha sinuga koos olla, siis ta läheb.

Ja sinul jääb sellest lõpuks ainult õppida ja edasi liikuda.

Armuvalu on tegelikult midagi väga valusat.

See ei tee küll füüsiliselt haiget, aga vaimselt viskab kõik täiesti errorisse.

Praegu vaatan oma autot ja mõtlen, et see karjub täpselt samamoodi erinevaid erroreid ette nagu inimese aju vahel.

Ja ma ei saa kohe mitte midagi teha.

Vaatasin siis päikest ja mõtlesin:

“Kas tõesti võib inimene armuvalust ka vaimselt haigeks jääda?”

Selle mõttega ma väga kaugele ei jõudnudki.

Hakkasin hoopis mõtlema sellele, et tegelikult peaksin ma olema õnnelik juba selle üle, et ma näen värve.

Mõni inimene on pime ja võib-olla isegi õnnelikum kui mina.

Ja mina võtan ikka julguse vinguda oma elu üle.

Natuke endaga pahandada on vahel isegi okei.

Äkki tuleb siis kuskilt natuke mõistust pähe.

Kuigi… minu puhul võib see vist juba liiga suur soov olla.