1.05.26

Hommikul ärkasin päris hea tujuga.

Vend helistas, et mind tänada, ja mul tuli mõte, et äkki läheks maale, sest paljud tähistasid seal venna, tädi ja onu jooksmas käimist. Vend ise liituda ei saanud, nii et mõtlesin, et lähen siis üksi.

Helistasin veel emale, et uurida, kas ta läheb ja kus ta täpsemalt on.

Pidin küll üksi pikema retke ette võtma, aga kuna mul oli väga hea tuju, siis ei tundnud ma üldse pinget ega hirmu, et ma hakkama ei saaks. Tundus, et ees ootab lihtsalt üks väga hea päev perega.

Sõitsin rahulikult muusikat kuulates, kuni enne Viljandisse jõudmist nägin, et elukaaslane oli sõnumi saatnud.

Mina muidugi võtsin kohe selle sõnumi süüdistusena ja paanikahoog hakkas vaikselt tuure koguma.

Tundsin end süüdi, et üldse sinna maale sõitma hakkasin, sest sain natuke tema pahameelest aru.

Helistasin talle ja küsisin, kas ma sain ikka õigesti aru. Nagu mulle tavaks, suudan ma tihti kõik oma peas palju hullemaks mõelda, kui asi tegelikult on.

Elukaaslane rahustas mu maha ja ütles, et asi ei ole üldse nii hull.

Lõpetasin kõne ja proovisin end rahustada, aga kes paanikahooge teab, see teab ka seda, et neid ei saa lihtsalt nupust välja lülitada.

Teadsin, et kõige hullemal juhul kestab see umbes 30 minutit ja siis ehk hakkab keha maha rahunema.

Mõtted käisid peas meeletu kiirusega.

Ma mõtlesin, et sellises seisus ei suuda ma kindlasti edasi sõita.

Ma ei suutnud isegi selgelt mõelda, keha värises meeletult ja proovi siis sellises seisus hakkama saada.

Lasin autoistme võimalikult alla, et saaksin peaaegu pikali olla ja keha kiiremini maha rahuneks.

Lõpuks rahunesin piisavalt, et sain edasi sõita.

Vahepeal sõin magusat ka, et keha värinat alla suruda, ja see isegi aitas päris hästi.

Arvate, et päev läks siis edasi rahulikult?

Oh ei.

Perega koos olla oli tegelikult väga tore ja sain päikese käes akusid laadida, nii et see osa päevast läks hästi.

Mõtlesin siis õhtul, et hakkan normaalsel ajal koju liikuma.

Kell oli umbes viis läbi, kui sõitma hakkasin.

Suurem osa teest oli juba läbitud, kui umbes 40 km enne kodu lõi armatuurlauale aku punase tule.

Teadsin kohe, et kui punane tuli põleb, siis edasi sõita ei tohiks.

Elukaaslasele ma helistada ei tahtnud, sest tundsin end kuidagi süüdlasena.

Üritasin hoopis venda kätte saada, et uurida, mida see tähendab ja mida ma nüüd tegema peaksin.

Vend ütles, et prooviksin võimalikult kiiresti koju jõuda, aga hoiatas, et varsti võib auto hakata teateid ette viskama ja näiteks tuled ära kaduda.

Jõudsin peaaegu koju.

Umbes 10 km enne kodu hakkas auto järjest igasugu hoiatusi ette loopima.

Sõna otseses mõttes kõik võimalikud teated tulid ette, kuni lõpuks lakkas töötamast ka roolivõim.

Ma lihtsalt hakkasin nutma.

Esiteks sellepärast, et ma ei suutnud enam korralikult autot keerata, aga tee pealt oli vaja ju kuidagi ära saada.

Õnneks suutsin suure jõuga auto peateelt ära keerata ja jäin seisma kohta, kus ma vähemalt otseselt liiklust ei takistanud ja natuke levi ka oli.

Helistasin nuttes vennale ja küsisin: “Mis nüüd saab?”

Auto enam edasi ei liikunud ja kõik häired karjusid korraga.

Vend tahtis teha videokõnet, et äkki on genekarihm katki.

Levi oli muidugi nii halb, et ta ei näinud praktiliselt midagi.

Mina seletasin, et rihm tundub terve, aga ühendus katkes pidevalt.

Siis helistas ta lihtsalt tagasi ja üritas mind samal ajal rahustada ning vajalikku infot välja uurida.

Venna naine ütles mulle kogu aeg: “Kaja, palun rahune kõigepealt maha. Siis saab edasi mõelda.”

Ja ma lihtsalt kordasin endale: “Rahune. Rahune. Rahune.”

Lõpuks helistasin emale ja palusin, et ta aitaks mind natuke maha rahustada.

Ema ütles: “Helista oma elukaaslasele. Küsi, kus ta on ja kas ta saab tulla. Ta ei ole sinu peale pahane.”

Mõni minut hiljem helistas vend uuesti ja küsis: “Sul on ju tugev kindlustus tehtud? Kutsu puksiir.”

Kuidas ma ise selle peale ei tulnud?

Aga siin on jälle see koht, kus paanikas inimese pea lihtsalt ei tööta selgelt.

Lõpuks kutsusingi puksiiri ja samal ajal, kui kindlustusega rääkisin, jõudis elukaaslane ka kohale.

Puksiiri ootamine oli omamoodi koomiline olukord.

Kõik muudkui küsisid, kus ma täpselt asun, aga lõpuks ei saanud puksiirijuht ikka aru, kus ma olen.

Pidin talle mitu korda seletama ja lõpuks veel sõnumi saatma oma asukohaga.

Õnneks jõudsime lõpuks autoga koju.

Elukaaslane pidi veel oma venna koju viima, aga mina olin selleks hetkeks täiesti läbi.

Koju jõudes võtsin rohud sisse ja läksin voodisse.

Ja siis tuli jälle nutt peale.

Mõtlesin lihtsalt: “Mis päev see küll selline oli?”

Kui elukaaslane lõpuks koju jõudis, tegin talle veel uimase peaga süüa ja siis läksime magama.

Uni tuli seekord kiiresti.

Viimasel ajal panen endale magama jäämiseks kõrva mõne ingliskeelse muinasjutu mängima.