🔒 Lapsepõlv

Lapsepõlvest rääkides olin ma ema sõnul oodatud laps.

Kõige rohkem teeb lapsepõlve juures vist haiget see, et meie kodus ei olnud armastuse välja näitamist. Lapsi oli palju ja emal ei olnud võimalik meile sellist sooja ja armastavat tunnet jagada.

Esiteks ei olnud kummaski peres kombeks lapsi kallistada või öelda, et neid armastatakse. Pigem elasid nemadki omamoodi vägivalla keskel. Nii kandus see kõik edasi ka meie pereellu.

Nii elasimegi pideva vägivalla keskel. Oli kordi, kus vanemad olid joonud ja isa otsustas ema vastu käe tõsta. Meie pidime lastena kaklustele vahele minema, et ema surnuks ei pekstaks. Sealjuures saime ka ise karistada.

Meie peres oli palju alkoholi tarvitamist, palju erinevaid külalisi ja palju võõraid mehi.

Suurem osa neist inimestest olid tegelikult lõbusad ja toredad.

Tänu sellele, et olen hakanud oma depressiooniga tegelema, on hakanud tagasi tulema mingid mälupildid.

Ükskord näiteks lubas isa ühel mehel magada oma tütre kõrval. Ma ei tea, mida ta selle eest sai või lootis saada. Vahel tundub see nagu mingi välismaa film — justkui sünniks tüdruk ja isa lubaks lapse enda valitud mehele.

Mäletan neid hetki, kui see mees tuli mu kõrvale voodisse. Mind valdas meeletu hirm ja pigem olin täiesti paigal, kui oleksin osanud reageerida. Mõnel korral ütlesin siiski, et ma ei soovi, et ta minu kõrval oleks.

Ma ei mäleta sellest rohkem midagi ja küsisin hiljem emalt üle, kas selline asi võis päriselt juhtuda või kujutan ma seda ette. Kahjuks kinnitas ema, et selline mees seal tõesti oli, aga ta ei teadnud, mis täpselt toimus.

Meie ema on üks siiramaid, armsamaid ja hoolivamaid inimesi, keda ma tean. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas keegi sai talle teadlikult haiget teha.

Ema on minu suurim tugi ja toetaja.

Ema on rääkinud, et ta käis mitmel korral abi otsimas. Tol ajal oli aga kombeks öelda:

“Küll te hakkama saate.”

Kahju, et selliseid asju siis tõsiselt ei võetud ning probleemid vaikiti maha ja hoiti vaka all.

Lõpuks läks ema isa juurest ära, aga selleks hetkeks oli ta juba nii katki tehtud, et elus tulid järgmised katsumused.

Tal puudus täielikult enesekindlus ja mina aitasin tal tööd leida. Kui ta tööle läks, tekkisid tasapisi enesekindlus, uued sõbrad ja sõbrannad, kellega koos pidu peeti.

Mina naiivse lapsena arvasin muidugi, et kõik inimesed on head. Ühel korral lasin end peaaegu ära kasutada. Ma ei hakka siin pikemalt kirjeldama, milline see olukord täpselt oli, aga see oli mu ema jaoks viimane piir. Ta tundis, et pigem soovib siit ilmast lahkuda, kui selle valuga edasi elada.

Õnneks see ei läinud täide, aga haavad jättis see ilmselt meile kõigile.

Mina mõtlesin tol ajal ainult sellele, mis peab inimese peas küll toimuma, et ta midagi sellist teeb.

See kõik oli minu jaoks nii stressirohke, et pöördusin koolipsühholoogi poole. Tema andis mulle kontakti, mille sain emale edasi anda, ja ema käis seal abi saamas.

Ma tundsin end meeletult süüdi. Mulle tundus, nagu oleks minu pärast mu ema peaaegu meie seast lahkunud.

Vahepealsest ajast on mul üsna lünklikud mälupildid.

Mäletan, et pärast põhikooli lõpetamist läksin tädi juurde suveks elama ja pealinna tööle. Tädidega oli meil päris palju riide ning ma olin üsna kange tüdruk.

Suutsime lausa mitmeks aastaks tülli minna, kuid lõpuks leppisime ikka ära.

Kahjuks ei jõudnud ma omast rumalusest kutsekooli. Keskkooli olen proovinud nüüd täiskasvanuna mitu korda lõpetada. Praegugi on see pooleli, aga ma luban endale ikka, et teen selle ära.

Lõpetame seekord selle jutuga.

Kohtumiseni järgmises postituses.