Kuidas keeruline suhe mõjutas minu vaimset tervist

Mõnikord ei teki depressioon ainult meie enda sees. Mõnikord kujuneb see välja aastate jooksul suhtes, kus inimene tunneb, et teda ei kuulata, mõisteta või väärtustata. Täna jagan oma isiklikku kogemust sellest, kuidas minu jaoks keeruline ja emotsionaalselt kurnav suhe mõjutas minu vaimset tervist.

Nüüd jõuame teemani, mis minu elus vallandas kõige raskema perioodi.

Kohtusin mehega, kes tundus mulle tol ajal maailma kõige toredam inimene. Otsustasime üsna kiiresti, et soovime koos pere luua. Meile sündis kaks imelist tütart ning alguses tundus kõik hästi.

Suhe hakkas tõsiselt lagunema pärast laste sündi. Lapsed panevad iga suhte proovile, kuid meie puhul muutusid pinged järjest suuremaks. Mina olin peamiselt see, kes tegeles laste kasvatamisega, kodu korrashoiuga, söögitegemisega, transpordiga ja kõige muuga, mis pere igapäevaelu toimimiseks vajalik oli.

Pidev väsimus ja vastutus viisid mind lõpuks olukorda, kus tundsin, et ei jaksa enam. Laste omavahelised tülid ajasid mind vahel nii endast välja, et õhtuti tundus lihtsam mured veiniklaasi uputada. Ühel hetkel tabasin end aga last tutistamas. See oli hetk, mis ehmatas mind väga.

Olin endale lubanud, et mina ei kasuta kunagi laste peal vägivalda ega loo enda ümber sellist keskkonda, milles ise lapsena kasvasin. Mõistsin, et vajan abi.

Hakkasin internetist abi otsima ning leidsin peaasi.ee kaudu võimaluse nõustajaga rääkida. Seal hakkas minu paranemise teekond tasapisi pihta. Mida rohkem ma oma olukorda analüüsisin, seda selgemaks sai, et tunnen end laste kasvatamisel sageli üksi ning meie suhtes on palju pingeid, mis mõjutavad minu enesetunnet ja vaimset tervist.

Tol hetkel ei saanud ma veel aru, kui tugevalt see kõik minu vaimset tervist mõjutab.

Tagantjärele vaadates kogesin meie suhtes olukordi, mida mina tajusin emotsionaalselt kahjustavate, piiravate ja alandavatena. Kahjuks pidasin ma paljusid neid asju normaalseks. Arvasin, et naine peabki seksima ka siis, kui ta tegelikult ei soovi.

Täna tean, et see ei ole normaalne.

Mitte keegi ei pea seksima vastu oma tahtmist. Terves suhtes austatakse teise inimese piire ja soove.

Lõpuks otsustasin suhtest lahkuda.

Algus oli väga raske, kuid sain hakkama. Loodan siiralt, et kõik inimesed, kes elavad suhtes, mis mõjutab nende vaimset tervist negatiivselt, leiavad endas julguse teha samme parema elu poole. Algused on rasked, kuid kui oleme suutnud sellises suhtes vastu pidada, siis suudame ka edasi liikuda.

Ma lootsin, et pärast lahkuminekut väheneb omavaheline pinge ning saan lõpuks rohkem rahu.

Paraku ei läinud nii.

Vahepeal püüdis ta mind veenda, et prooviksime laste pärast uuesti. Ta kinnitas, et nüüd saab aru, kui raske mul oli ning et ta ei kuulanud mind piisavalt. Kuid iga kord, kui ütlesin ei, järgnesid solvangud.

Laste üleandmiste ajal juhtus samuti olukordi, mis tekitasid minus väga halba tunnet. Näiteks tuli ta mulle liiga lähedale ning hõõrus end minu vastu. Kui palusin tal lõpetada, eemaldus ta hetkeks, kuid kordas sama käitumist uuesti.

Iga kord tundsin suurt kergendust, kui sain sealt lastega lahkuda.

Mina tundsin sageli, et meie suhtlus mõjus mulle väga raskelt ning tekitas palju stressi.

Kuna lapsed on mulle kõige olulisemad, mõjusid lastega seotud vaidlused mulle eriti valusalt. Meie vaidluste käigus öeldi mulle korduvalt asju, mis panid mind tundma, et ma ei ole piisavalt hea ema ega inimene. Need sõnad jäid mind pikaks ajaks saatma.

Mida ma sellest kõigest õppisin?

Esiteks seda, et keerulistes konfliktides tasub võimalikult palju dokumenteerida. Säilitada sõnumid, teha ekraanipilte ning hoida alles tõendid.

Teiseks õppisin, et ei tasu laskuda samale tasemele. Ma tunnistan ausalt, et ka mina reageerisin vahel emotsionaalselt ning ütlesin asju, mida hiljem kahetsesin. Kuid tagantjärele vaadates oleksin ka mina mõnes olukorras soovinud rahulikumalt reageerida.

Siin on mõned näited meie suhtlusest. Kahjuks ei olnud ma alguses piisavalt tark, et kõigist sõnumitest pilte teha. Osa neist jõudis ta enne kustutada.

Selline suhtlus kestis väga pikalt nii SMS-ide kui ka e-kirjade kaudu.

Ma ei soovi siin avaldada meie omavahelist suhtlust ega kedagi halvustada. Toon selle teema välja üksnes selleks, et selgitada, kui tugevalt mõjutasid pidevad pinged ja konfliktid minu vaimset tervist.

Lisaks tekkis mul tunne, et minu tegemiste vastu tunti väga suurt huvi. Kui ma ei olnud kodus, sain sageli küsimusi selle kohta, kus ma viibin ja mida teen.

Sellised pidevad pinged ja konfliktid mõjusid minu vaimsele tervisele väga raskelt ning süvendasid minu depressiooni.

Kui lapsed ei olnud minuga, hakkasin oma muresid alkoholi abil vaigistama. Tundus, et nii on lihtsam. Veetsin palju aega TikTokis inimestega suheldes, kuid tegelikult ei aidanud see mul paraneda. Vastupidi – see tõmbas mind veelgi rohkem alla.

Hiljem sain teada, et osa minu tegevustest ja vestlustest oli salvestatud. See teadmine tekitas minus ebamugavust ja vähendas usaldust veelgi.

Käisime ka riikliku perelepitaja juures. Seal öeldi selgelt, et vestlused on konfidentsiaalsed ning neid ei tohi salvestada. Hiljem tuli välja, et vestlusi oli siiski salvestatud. See tekitas minus palju küsimusi ja ebamugavustunnet.

Õnneks ei olnud ma sellel teekonnal üksi.

Minu kõrval on olnud minu elukaaslane, kes on üks kõige hoolivamaid ja armastavamaid inimesi, keda tean. Ta teeb minu ja laste heaks kõik, mis tema võimuses.

Samuti on mulle toeks olnud minu pere, kes on aidanud mind nii palju kui oskab ja suudab, ning minu sõbrannad, kelleta oleks olnud väga raske oma mõistust ja tasakaalu säilitada.

Siit jätkame juba järgmises postituses.