Kuidas ma siia punkti jõudsin ja mis sai edasi

See on üks raskemaid lugusid, mida olen kirjutanud. See räägib hetkest, mil ma enam üksi hakkama ei saanud — ja otsusest, mis päästis mu elu.

Ma olin tegelikult juba päris pikalt depressioonis, aga ma ise ei saanud sellest aru. Arvasin lihtsalt, et kui ma teen rohkem tööd, siis läheb kõik paremaks. Teenin rohkem raha, saan paremini hakkama ja küll siis ka enesetunne paraneb.

Aga nii on väga lihtne läbi põleda.

Minu puhul ei olnud asi ainult töös. Väga suure rolli mängis ka suhtlus minu eksmehega. Pidevad vaidlused, etteheited ja konfliktid kurnasid mind päev-päevalt rohkem.

Õnneks olid mul sellel ajal olemas väga head sõbrad ja toetav elukaaslane.

Tagantjärele mõeldes oli tal ilmselt väga raske mõista, mis minuga tegelikult toimub. Ka minul endal ei olnud sellele vastuseid.

Oli periood, kus proovisin oma halba enesetunnet alkoholiga tuimestada. Täna vaatan sellele tagasi ja saan aru, et see ei olnud lahendus.

Olen siiani oma elukaaslasele tänulik, et ta selle kõige kõrval minu kõrvale jäi.

Lisaks veetsin palju aega TikTokis. See oli minu jaoks omamoodi põgenemine.

Hiljem sain teada, et minu eksmees salvestas minu otseülekandeid ja tegemisi, kuigi need toimusid nädalatel, kui lapsed olid tema juures.

Ma lootsin, et ta tegeleb oma elu ja lastega.

Selle asemel sain jälle ja jälle etteheiteid.

Ühel hetkel ei pidanud minu vaimne tervis sellele enam vastu.

Mitu nädalat järjest mõtlesin, et äkki oleks kõigil lihtsam, kui mind lihtsalt ei oleks.

Tundsin ennast tohutu koormana.

Lastele.

Oma perele.

Elukaaslasele.

Kõigile.

Need mõtted muutusid järjest tugevamaks.

Hakkasin mõtlema, kuidas ma saaksin oma elu lõpetada.

Kuna võtsin ravimeid, mis langetasid südame löögisagedust, tekkis mõte võtta neid korraga palju rohkem, kui tegelikult tohib.

Lootsin, et süda lihtsalt lõpetab töö.

Ühel õhtul, pärast pikka TikToki otseülekannet ja alkoholi tarvitamist, tundsin, et ma enam ei jaksa.

Elukaaslane oli minu peale pahane ning mina mõtlesin, et nüüd ongi kõik.

See oli hetk, kus tundsin, et ma ei taha enam elada.

Õnneks tegin ma ühe väga olulise asja õigesti.

Ma rääkisin sellest.

Helistasin sõbrannale ja palusin tal minu juurde tulla.

Kui ta kohale jõudis, ütlesin talle lihtsalt:

„Ma enam ei jaksa.”

Ta kutsus minu elukaaslase koju ning samal ajal andsin emale teada, kui halvas seisus ma olen.

Mu ema hakkas kohe otsima abi.

Ta otsis haiglaid, psühhiaatreid ja psühholooge ning ütles mulle lõpuks väga selgelt:

„Sul on kaks võimalust. Kas lähed ise haiglasse või viib sind sinna kiirabi.”

See otsus oli meeletult raske.

Ma kartsin.

Kartsin, mida inimesed arvavad.

Kartsin, et minu haiglasse minekut kasutatakse minu vastu.

Kõige rohkem kartsin laste pärast.

Täna saan aga aru, et abi otsimine ei ole nõrkus.

See oli üks tugevamaid otsuseid, mida ma oma elus olen teinud.

Ma läksin haiglasse.

Nuttes rääkisin ära kõik, mis minu sees toimus.

Ja mind jäeti haiglasse ravile.

Täna, tagasi vaadates, võin öelda ühe asja.

Mind ei murdnud see, et ma abi palusin.

Mind oleks murdnud see, kui ma poleks seda teinud.