Kuidas ma siis lihtsalt elasin elu üle

Kuidas ma siis lihtsalt elasin elu üle. Toimetasin aias ning tegelesin lapse ja mehega.

Kuna mu laps oli selline, et ega ta magada eriti ei soovinud, siis käisin ma väga palju jalutamas. Eks see jalutamine mõjus ühtepidi hästi — sain mõtteid puhata — aga samas oli see kuradima väsitav.

Kõndisin päevi ja nädalaid järjest 20 km päevas. Siis hakkas järsku tekkima stress, et kui ma kõnnin nii palju ja samal ajal veel imetan, siis miks ometi kehakaal tõuseb.

Ma ei saanud tol hetkel aru, et pärast lapse sündi muutubki keha. Kehakaal võib küll ilus olla, aga see kõht ei tahtnud kohe üldse eest ära minna.

Kasutasin igasuguseid toitumisnõustajaid ja toitumiskavasid, aga kõhul see “ujumisrõngas” jäigi ette.

Siis hakkasid ka põlved valutama ja arst ütles, et nüüd on kaks varianti — kas ma tahan, et põlved päris pekki läheksid ja asi hullemaks muutuks, või vähendan mõneks ajaks liikumist ning proovin last voodis magama harjutada.

Nii ma siis olin ikka see madrats.

Kulgesin edasi ja jäin uuesti rasedaks.

Kuidagi kujutasin endale ette, et kui meil on kaks last, siis lasteisa hakkab rohkem laste elus osalema.

Kokkulepe oli meil selline, et mina hoolitsen kodu, laste asjade ja toidu eest.

Lõpuks oli olukord ikkagi selline, et mulle kanti 500 eurot ja sellega oleksin pidanud terve kuu hakkama saama.

See, et pidin raha juurde küsima, pani mind alandavasse olukorda.

Kui pisem laps oli 9-kuune, hakkas lasteisa poolt tulema surve, et peaksin mõtlema tööle mineku peale.

Lõpuks olin selles suhtes finantsiliselt lasteisa külge seotud.

Järgmises postituses räägin natuke pikemalt edasi sellest, mis ja kuidas edasi sai ning milliseid vigu olen ka mina ise teinud.