Depressioon, millega tuleb lihtsalt õppida elama

Minu esimene kokkupuude nõustajaga oli siis, kui sündis minu esimene laps.

Olin hoidnud väga paljude inimeste lapsi juba noorest peale ja lapsed on mulle alati väga südamelähedased olnud.

Kui sündis minu esimene laps, armastasin ma teda meeletult.
Aga samal ajal oli mul iga päev, iga hetk tunne, et keegi tuleb ja võtab ta mult ära.

See tunne oli selline, nagu oleksin hoidnud kellegi teise last nädalaid ja siis tullakse talle järgi — ja minusse jääb tühjus.

Lapse isa õde rääkis mulle, et olemas on selline asi nagu sünnitusjärgne depressioon.

Võtsin ühendust oma ämmaemandaga, kes suunas mind psühholoogi juurde. Tema ütles mulle, et jah — mul on sünnitusjärgne depressioon.

See tähendas, et mulle anti soovitused ja tegevused, mida proovida, et olukord natukenegi paremaks muutuks.

Kõige esimene soovitus oli see, et lapse isa laseks mul mõnel ööl magada ja tegeleks ise lapsega.

Aga seda tuge ei tulnud.

Mina jäin ikka samasse auku — väsinud, kurb, õnnetu ja pidevalt nutmas.

Isegi praegu seda kirjutades on mul sees see sama valus tunne.

Ma olin kogu selles olukorras täiesti üksi.
Mulle öeldi pidevalt, et ma mõtlen selle haiguse ise välja ja tegelikult pole mul midagi häda.

Kõik see toimus COVID-i alguses, kui külalisi käia ei tohtinud ja suhtlemine perega jäi väga väheseks.

Kuna olin töötanud laeva peal koristajana, tekkis mul ka kinnisidee koristamise suhtes. Meil oli kodus suur koer ja ma tahtsin, et põrandad oleksid lapse jaoks alati puhtad.

Pesin põrandaid iga päev.

Mulle öeldi küll, et ma ei pea iga päev kraamima ja see ainult lisab pinget, aga mu pea lihtsalt ei suutnud teisiti mõelda.

Lisaks sellele ei saanud ma poes käia, seega tellisin kõik toidukaubad koju.
Ja siis algas nende desinfitseerimine ning puhastamine — see kõik oli omaette õudus.

Kui tuleb esimene laps, siis sa alles õpid kõike.

Mina olin tema jaoks kas inimlutt või madrats — ja nii mu elu tol hetkel välja nägi.

Ega mul tegelikult muud teha olnudki, kui lihtsalt kõik üle elada ja arvata, et äkki käibki elu niimoodi.

Ma ei hakka siin pikemalt rääkima sellest, mis meie suhtes toimus ja millest ma tol ajal veel aru ei saanud — sellest kirjutan ma kunagi eraldi.

Täna tahtsin lihtsalt rääkida oma esimesest kogemusest depressiooniga.

Ja sellest, kui lihtne on lõpuks uskuma jääda teisi inimesi, kes ütlevad sulle, et sa mõtled kõik välja ja sul pole tegelikult midagi viga.

Tegelikult see ainult süvendas olukorda veel rohkem.

Lumepall hakkas veerema… ja veeres seni, kuni ma lõpuks selle suhte lõpetasin.

Sellest suhtest räägin ma kindlasti veel, nii et oodake järgmisi postitusi.

❤️ Ja lõpetuseks

Olge tublid ja tugevad.

Meis on palju rohkem jõudu, kui me ise arvata oskame.

TSAU.