Minu lugu
Tere! Mina olen Kaja.
See blogi sai alguse hetkel, mil kirjutasin oma päevikut. Alguses liikusid mõtted raamatu poole, kuid siis tekkis järsku äratundmine – ma tahan oma teekonda jagada siin ja praegu, lihtsamalt ja vahetumalt. Avastasin, et see maailm, milles ma praegu viibin, kõnetab tegelikult palju rohkemaid inimesi, kui ma arvasin.
Tahtsin luua koha, kus saan rääkida vabalt ja ilustamata depressioonist, stressist ja ärevushäirest. Soovin, et inimene, kes on samas augus, näeks – ta ei ole selles üksi. Meid on tegelikult palju rohkem, kui pealtnäha paistab.
Minu viisid rahu leida
Igapäevaselt hoian oma käed ja mõtted tegevuses asjadega, mis aitavad mul pea sisse vaikust luua. Minu suurimad liitlased sellel teekonnal on käsitöö ja loodus.
Nobedad näpud: Valmistan teemantpilte, koon ja heegeldan. Üks silmus ja üks pisike detail korraga on minu viis suunata ärevus milleski ilusasse.
Vaikus vee ääres: Mulle meeldib käia kalal. See on hetk, kus aeg peatub, telefon on eemal ja on ainult looduse rütm.
Kui küsida, millises rütmis mu süda hetkel tuksub, siis jään vastuse võlgu... see rütm alles otsib ennast vaimse tervise madalseisust taastudes. Küll aga usun ma kindlalt, et kui sa oled juba tee siia blogisse leidnud, siis leiad siit midagi just enda jaoks: olgu selleks märkamine, äratundmisrõõm või samastumine.
Miks seda blogi lugeda?
Sest siit ei leia sa seda "roosat mulli". Ma ei hakka rääkima juttu, mida vahel tervetelt inimestelt kuuleb – et depressioon ja ärevus on justkui välja mõeldud haigused.
Oluline märkus: Ma ei ole nõustaja ega terapeut. Ma kogen seda kõike ise läbi, samm-sammult, ja otsin viise, kuidas paraneda. Ma ei saa lubada, et ma sind "terveks teen", aga ehk leiad sa minu loost killukese, mis paneb sind mõtlema, kuidas saaksid iseennast aidata või toetada.
Aitäh, et sa siia sattusid ja minuga seda teed jagad!
Tere tulemast minu päris-maailma
Siin ei ole roosat mulli
Tere. Kui sa oled siia lehele jõudnud, siis tõenäoliselt tead sa vähemalt natukene seda tunnet, kui su pea sees puhub tuul, aga hing on samal ajal kuidagi raske.
Ma olen pikalt kirjutanud omaette. Päevikusse. Peitnud oma mõtteid ridade vahele ja mõelnud, et see kõik – ärevus, stress, depressioon – on midagi, mida peab kandma üksi ja vaikuses.
Meie ümber on ju nii palju seda "roosat mulli", kus räägitakse, et vaimse tervise mured on lihtsalt laiskus või välja mõeldud haigused. Aga see ei ole nii. See on päris ja see on kuratlikult raske.
Ühel hetkel, kui istusin oma poolelioleva käsitöö taga, sain aru, et ma ei taha enam vaikida. Ma avastasin, et see maailm, milles ma praegu viibin, kõnetab tegelikult palju rohkemaid inimesi, kui ma arvasin. Meid on palju. Ja keegi meist ei peaks tundma, et ta on selles augus üksi.
Mida sa sellest blogist ei leia? Sa ei leia siit imelisi tervenemisnippe, "võta ennast kokku" loenguid ega professionaalset teraapiat. Ma ei ole nõustaja. Ma olen naine, kes kogeb seda kõike praegu ise läbi. Ma otsin viise, kuidas paraneda, ja teen seda üks päev, üks hetk ja vahel lihtsalt üks silmus korraga.
Mida sa siit leiad? Ausust. Äratundmist. Ja teadmise, et on okei mitte olla okei.
Hetkel hoiavad mind pinnal minu hobid – kudumine, heegeldamine, teemantpiltide valmistamine ja mitte just tavapärane, aga ka kalastus. Need on minu viisid oma mõtteid vaigistada, kui need liiga valjuks muutuvad. Kui sa küsiksid minult täna, mis rütmis mu süda tuksub, siis ma ei oskakski vastata. See rütm alles otsib ennast.
Ma ei hakka sulle kohe esimesel päeval rääkima sellest, kuidas ma siia punkti jõudsin ja mis kõik minu elus juhtunud on – need lood ja sügavamad tagasivaated vajavad aega, rahu ja natukene turvalisemat keskkonda, millest räägin juba lähemalt järgmistes postitustes.
Kontakt & sotsiaalmeedia
Kui soovid mulle kirjutada või minu tegemisi jälgida, leiad mind siit: